Filmiveeb.ee foorum

"Superbad" ja "Hot Rod"
Esimene suht igav ja tüütu, teine aga kohati totaalne ajuvabakas (heas mõttes, randomness ftw)

"The Abyss."
Imeline film.

Nädalavahetuse saak:

Peckinpahi The Ballad of Cable Hogue ja Pat Garrett and Billy the Kid.

Cable Hogue on lugu kättemaksust/perekonnast/usust, taustaks väheke slapsticki. Aga see pole selles tumedas võtmes nagu Treasure of Sierra Madre. Sarnaneb tõesti Sierra Madrele, kui seal keerleb tegevustik kulla ümber, siis Cable Hogue leiab vett seal, kus seda pole. Õnneks tema katus ei sõida ahnusest ära ja Peckinpah teeb ka õige otsuse jättes selle materjaalse teema tagaplaanile. Põhiline teema on ikkagi mehe usu ümber ja tema suhtest prostituudiga, kellega tal paremad suhted on. Mehe ajaloost veel niipalju, et ta tahab kättemaksta kahele kauboile, kes jätsid ta keset kõrbe ilma vee ja hobuseta. Lõpuks, kui need kaks venda mõne aasta pärast tema talus peatuvad, saab ta oma kättemaksu tehtud ja see kukutab ta hingelt raske kivi. Film on samuti hüvastijätt klassikalistele westernidele ja teretulemast uuele tehnikale. Näide: algustiitrites kasutab Sam väga hästi splitscreeni ja lõpus tutvustab meile uut leiutist: autot. Viimane stseen on väga hea, kus auto sõidab ühele poole ja hobune teisele poole, mõlemad oma teed. Siin filmis oli samuti Sami parim montaazivõte, kus ta läheb üliprofesionaalselt ajas edasi. Ma ei viitsi hetkel ümber seletada.

Pat Garrett ja Billy the Kid on seevastu tõsisem film. Hoolimata skandaalsest suhtest stuudioga ja probleemidest alkoholiga, on see film üks parimaid modernseid westerne. Ülesehituselt jättis sellise poeetilise ja hõljuva mulje. Palju huvitavaid ja klassikalisi stseene, kaasarvatud kuulus parve stseen, mida ma ei viitsi jälle ümber seletada, sest see lõhuks stseeni. Pat Garrett on üks alahinnatumaid ja külmemaid sheriffe. Kuigi kogu filmi vältel ma vaatasin Bob Dylanit kui Bob Dylanit, mitte Aliast, siis ta laulud olid ülihead ja sobisid westerni päris lahedalt.
Kõikides Peckinpahi westernides käib läbi selline motiiv, et tegelased on sunnitud midagi tegema, mida vaataja ja kõrvaltegelased neist ootavad, aga oma iseloomu tõttu on neil see raske ja neil peavad olema mingid motivaatorid. Tsiteerides Dwighti Sin Cityst: "It's time to prove to your friends that you're worth a damn. Sometimes that means dying, sometimes it means killing a whole lot of people. "

3 filmi vaatasin veel, aga kell on liiga palju, et kirjutada midagi. Homme

Killer of Sheep

See film on väga hea. Ma vaatasin seda kaks korda järjest. Enamustele võib see film pealtnäha paista tühise ja igavana. Tegelikult on see väga huvitav töö, mis uurib Los Angelese slummides elavat mustade peret. Kaks päeva nende inimeste keskel 77. aastal. Charles Burnett filmis selle, kui ta käis veel ülikoolis umbes 5000$ eest. Taustaks mängib 30.-40. aastate ameerika muusika. 16mm mustvalge kaameratöö on toorelt hea ja jälgiv. Montaaž on on huvitavalt harjumatu, tegemist siiski indiega. Killer of Sheep on nagu ameerika neo-realism. See lühike ja pelgalt tegevusetu film räägib ameerika kultuurist rohkem kui enamus filme. Umbes nagu Jarmuschi film, aga tegelased pole koomilised ja tegevus on koordineerimata.

The Bad Sleep Well

Üks alahinnatud Kurosawa meistriteos. Nagu Throne of Blood oli Macbethi põhjal ja Ran King Leari ümberjutustus, siis see kaldub Hamleti poole, kuid mitte nii otseselt kui eelnimetatud. Tegevus toimub ka kaasaja Tokyos. See on poliitiline triller korruptsiooni ja kättemaksu ümber. Lavastus, kirjutis, näitlemine ja tehnilisus on tiptop. Minu jaoks on probleemiks filmi pikkus - 2 1/2h. Seda on liiga palju trilleri jaoks ja vahel sisu venis. Sellegi poolest huvitav ja hea film.


Tengoku to jigoku ehk Heaven and Hell (rahvapäraselt High and Low)

Okei, see film on teemant raisk. Kõige huvitavam ja parem lunarahafilm ever. Igas mõttes perfektne film. Sisu on lühidalt selline: rikka jalanõumagnaadi poeg röövitakse ja nõutakse lunaraha. Tuleb välja, et pätid röövisid kogemata hoopis Kingo Gondo(Toshiro Mifune) autojuhi lapse, kes oli peategelase poja mängukaaslane. Lunarahanõudjad tahavad ikkagi saada raha ja siis tekibki Gondol dilemma - kas olla hea inimene ja maksta lunaraha ning samas kaotada osalus oma firmas või mitte maksta, aga jääda firmasse edasi. Esimesed tund aega(kogupikkus on 2h 20min) toimub tegevus Gondode luksusmaja elutoas. Filmil on väga lai pildiformaat ja terve esimese poole ei ole ühtegi close-upi ja koguaeg on näha terve suur elutuba koos kõigi pereliikmete ja politseinikega. Alates hetkest, kui Gondo otsustab raha maksta läheb tegevus üle politseinike vaatenurka. Siis hakkab pihta nn igav politsei uurimistöö ja lunarahanõudjate otsimine. Hollywoodi inimröövi filmides neil hetkedel teevad tuusad uurijad igasugustele kahtlusalustele tuult alla ja action käib. Siin, aga käib pinev sisuarendus ja uurimine. Kokkuvõttes on filmis mitmeid erinevaid kõrvalliine, mis muudavad filmi kogumahtu täielikumaks. Üleüldse on nii film kui ka see sisu ja tegelased oma ajast niivõrd ees, et uskumatu, kuidas Kurosawa saab nii kõva vend olla. Näitlejatööd, kaamera, montaaz, võttepaigad, stsenaarium ja muidugi Kurosawa muudavad selle filmi minu silmis vaieldamatult parimaks ransomfilmiks. Lemmik Kurosawa film ka otseloomulikult.
Ainult see teeb kurvaks, et enam ei tehta nii häid filme.

Fantastic Four and the Silver Sulfer.
Hmm, kokkuvõtlikult meeldis isegi natukene rohkem, kui esimene osa.

Shall We Dance vms.
suht normal film, muidu romantilised komöödiad pole absoluutselt minu teema, aga eile vorstisaia ja tee kõrvale vaadatuna oli päris pandav. paar kohta olid naljakad ka, muidu oli selline tunnetejamps. suht pull, et Ja Rule ka filmis üles astus korra (arvatavasti connetctioni tõttu Lopeziga).

5+/10 or 6-/10, oleneb tujust, kumba hinnet eelistan .

"Futurama: Bender's Big Score!"

Üpris hea, aga ehk natuke juustune. Filmina eriti hästi ei tööta.

Nekromantik, Kill Your Idols, Kohtumine Tundmatuga, NWD 8 ja Suicide Girls: The First Tour.

Need siis viimati vaadatud. Päris head olid:)

Robert Bressoni L'Argent

L'Argent(Money) põhineb Leo Tolstoy lühijutul "Valeraha". Enamik teavad seda lugu Aku Louhimeies'i "Paha Maa" kaudu. L'argent on sama lugu ainult mitte nii otsekohene ja ei rõhu emotsioonile, vaid on puhast tõugu Bressoni film. Bressoni filmid on väga huvitavad, aga neid ei ole eriti kerge lugeda, sest tal on väga omanäoline stiil/kinokäsitlus/filmifilosoofia, mida ta rakendab oma filmidesse. Näiteks: tema jaoks on tavalised filmid sama mis teatrilavastused; ta ei nimetab filme ja kino kinematograafiaks (mis tavakasutuses on kaameratöö); ta ei kasuta näitlejaid vaid tavalisi inimesi, keda ta nimetab modellideks (kõik inimesed, keda ta kasutab, mängivad elus esimest korda filmis); being instead of seeming; tavamõttes väga ebaloogilise montaaziga, kus ta teatud stseene venitab ja osades stseenides jätab olulised asjad näitamata; ei mingit muusikat; üksikutel stseenidel pole mingit väärtust, nad töötavad ainult siis , kui nad on kokku monteeritud.
See oli ühtlasi ka Bressoni viimane film ja siin leidus mitmeid detaile ja hetki, mis sarnanesid ta varasematele töödele. Ta on koguaeg poindi juures, ei mingit venitamist ega ebaolulist infot, sellest ka pikkus - 85 minutit. Kuigi sisu pärineb Tolstoylt siis päris palju on teemat ka Dostojevsky "Kuritöö ja karistus"-est.
Igatahes, Bresson on kindlasti kõige originaalsema filmikäsitlusega.

Viimased Filmid siis:
1 Mesinädalad kahe naisega . Üle tüki aja normaalne komöödia. Naerda sai igatahes
2 Elizabeth : Kuldne ajastu Suht hea ajaloo film. Pisut igav aga vaadatav.

hau, pean sulle tänulik olema, et kirjutasid mõni aeg tagasi kahest dokist The King of Kong ja Air Guitar Nation. Mõlemad meeldisid.

Who Killed the electric Car? - ega ma pole kunagi arvanud, et et trollid ntks on mingid väga loodussõbralikud loomad. Ennekõike on nad ikka keskkonnasõbralikud, selles mõttes, et jeh... meil siin Tallinnas hoiavad nad õhu sellevõrra puhtamana, Narva loodus nende käitamise üle aga samavõrd rõõmu ei tunne. Niisiis siit ka kerge iroonia, millega antud dokki jälgisin.
Seda teemat ka käsitleti poole sõnaga ja seletus oli rahuldav, aga argumentideta. Samas, see polnud ka antud teose teemaks. Peamiseks ideeks oli hoopski see, mida oma kodus ka näha võime. Need kes on rikkamad saavad osta endale sobiva poliitika. Tagajärgesid arvestamata tehakse vaid hetkekasust lähtuvaid otsuseid.

A Silent Forest - Sõltumatu dokk, seetõttu on vaheklipid ja taustamuusika ja kogu atribuutika ning montaaž ikka ülimalt küsivata kvaliteediga. See aga ei kõiguta kuidagi sisu tähtsust ega usutavust. Kes vähegi huvitub GMO temaatikast ja elu patenteerimisest (viimase absurdsusest siis) peaks siit väga mitmeid mõtlemapanevaid argumente leidma.
Monsantost teadsin ma enne juba üht ja teist. Ka läbilipsanud Percy Schmeiser oli mulle täiesti tuttav, päris muhe vanamees ja kuratlikult julge. Kogu sellest puude teemast ei teadnud ma aga niiväga midagi.

futurama benders big score
ootasin enamat

Saw IV - 3/10, igav ja sitt näitlejatöö, plotil polndu väga vigagi
American Gangster - 7.5/10, üsna hea, 21. sajandi üks parimaid maffiafilme kindlasti. Kui võrrelda The Departediga (esimene 21. sajandi maffiafilm, mis peale selle meelde tuleb), siis see meeldis rohkem. Kui The Departed minu arust kiskus vahepeal lurriks ära ja siis sai rööbastele tagasi, siis American Gangster suutis kogu aeg olla ühtlaselt huvitav. Vähemalt minu jaoks.

KiiZ wrote:Saw IV - 3/10, igav ja sitt näitlejatöö, plotil polndu väga vigagi
American Gangster - 7.5/10, üsna hea, 21. sajandi üks parimaid maffiafilme kindlasti. Kui võrrelda The Departediga (esimene 21. sajandi maffiafilm, mis peale selle meelde tuleb), siis see meeldis rohkem. Kui The Departed minu arust kiskus vahepeal lurriks ära ja siis sai rööbastele tagasi, siis American Gangster suutis kogu aeg olla ühtlaselt huvitav. Vähemalt minu jaoks.

Kes Deprated'it originaalseks gängsterifilmiks peab on ikka munn, sorri! Sama hea, kui ma teen uue laulu Nothing Else Matters nootidega...

Fuck, gängsteri filme on meil sitaks. Vaata kaugemale kui fakin CC plaza sulle näitab...