Mul Hiiumaal polnud sisuliselt ligipääsu sellisele kraamile nagu Miki Hiir ja Asterix ja nii. Samas, mul puudus juba lapsepõlves huvi nende vastu. Lucky Luke'i mingid numbrid olid raamatukogus olemas ja neid lugesin, oli muhe (olin Pro7 vahendusel sama tegelase muude toimetustega ka väga kursis).
Ilmselt proovin tollast koomiksite puudust nüüd tagantjärgi kompenseerida veidi küpsema kraamiga. Pildiraamatud on väga muhe lugemine.
Koomiksid
Moderator: Meeskond
-
Peata Ratsanik
- Ristiisa
- Posts: 2036
- Joined: 02. March 2005, 19:30
Nüüd sa juba räägid! Fantoom oli see kõige vingem/mehisem. Põhimõtteliselt minu lapsepõlve Batman. Ma tahtsin olla Fantoom! Seda ilmus ka ainult 3 numbrit kahjuks.
Last edited by Soprano on 15. December 2010, 04:19, edited 1 time in total.
-
LiveForThis
- Ristiisa
- Posts: 4911
- Joined: 28. June 2008, 15:25
- Location: Tallinn
Jep, Fantoom oli mu lemmik. Alati vaatasin põnnina kui lahe ta on.
Mäletan, et lugesin korduvalt ühte väljaannet, kus ta madistas surnud piraatidega ja nüüd tuleb meelde ka üks, kus ta oli kuskil laeval ja saatis midagi korda, mingi naine oli ka seal.
Ahjaa, siis oli üks maskis tüüp, kes Fantoomile väljakutse esitas vms.
Üllatav, need kolm ongi siis need ainukesed väljaanded ja ma isegi kõiki kolme lugenud.
Mäletan, et lugesin korduvalt ühte väljaannet, kus ta madistas surnud piraatidega ja nüüd tuleb meelde ka üks, kus ta oli kuskil laeval ja saatis midagi korda, mingi naine oli ka seal.
Ahjaa, siis oli üks maskis tüüp, kes Fantoomile väljakutse esitas vms.
Üllatav, need kolm ongi siis need ainukesed väljaanded ja ma isegi kõiki kolme lugenud.
Gang-pae wrote:Tuleb tuttav ette. Tal oli mingi värk selle sõrmusega?
Tal oli isegi kaks sõrmust, kuid peamiselt kasutas oma rusikaid ja nutikust.
Wikipedia wrote:A signature of the character is his two rings. One has a pattern formed like four crossing sabres, "The Good Mark", that he leaves on visitors whom he befriends, placing the person under his protection. The other, "The Evil Mark" or "Skull Mark" has a skull shape, which leaves a scar of the corresponding shape on the enemies he punches with it. He wears the Good mark on his left hand because it is closer to the heart, and the Evil Mark on his right hand.
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Phantom
Phantom tegi debüüdi juba 1936. aastal ning oli esimene liibuvas kostüümis ja maskiga kangelane... Praegu vaadates gay välimus, aga siiski totaalne respekt!
Mul muidu on American Gods hetkel käsil. Stiililt sama andekas, kui iga teinegi Gaimani lugu, sõnumi poolest - siiani loetust - kõige ambitsioonikam. Raamatus on põhilugu, mille kõik peatükid juhatab sisse mingi tsitaat või terve lõik mõnest muust teosest. Lisaks sellele on nende peatükkide vahele pikitud kaht tüüpi lühijutud... Coming to America (lugu ühest araablasest on vast senini parim hetk raamatus) ja Somewhere in America. Esimesed nendest lugudest keskenduvad Ameerikasse elamaasujatele ja teised räägivad mütoloogiliste tegelaste igapäevastest toimetustest.
Kardan natukene, et põhiloo sisu võib kergelt kulunud olla... aga mul on vaid kolmandik loetud ja loodetavasti eksin.
Vahepeal sai loetud ka Blankets by Craig Thompson. Väide, et tegu on visuaalse poeesiaga ei pärine küll minult, kuid nõustun sellega täielikult. Isegi see, kuidas Craig Thompson mängib sõnamullidega on tõeliselt andekas, muudest joonistustest rääkimata. Blankets on täidetud igasuguste pisitillukeste detailidega, mis juhtuvad suurte sündmuste vahel ja moodustavad enamuse tegelikust elust. Seetõttu mõjub kõik kuidagi veelgi siiramalt ja usutavamalt. Koomiksi lõpp jättis mind mitmeks päevaks vaevlema ja loetu üle järele mõtlema.
Kardan natukene, et põhiloo sisu võib kergelt kulunud olla... aga mul on vaid kolmandik loetud ja loodetavasti eksin.
Vahepeal sai loetud ka Blankets by Craig Thompson. Väide, et tegu on visuaalse poeesiaga ei pärine küll minult, kuid nõustun sellega täielikult. Isegi see, kuidas Craig Thompson mängib sõnamullidega on tõeliselt andekas, muudest joonistustest rääkimata. Blankets on täidetud igasuguste pisitillukeste detailidega, mis juhtuvad suurte sündmuste vahel ja moodustavad enamuse tegelikust elust. Seetõttu mõjub kõik kuidagi veelgi siiramalt ja usutavamalt. Koomiksi lõpp jättis mind mitmeks päevaks vaevlema ja loetu üle järele mõtlema.
Bone
Jeff Smith
Ohmygod, kohe tõsiselt ei teagi, millest alustada. Värskelt lõpetatud raamat oli kindlasti üks khuulimaid või omapärasemaid, mida eales lugen'd. Noh, esiteks juba see, et tegu oli täispika k o o m i k s i g a (Barbie'sid ning Miki-Hiiri mitte arvesse võttes) ning juba mahult hm, umbes pooleteise (?) telliskivi mõõtu, aga njah, pildid võtavadki ruumi ning eriti kui on veel, mida vaadata, ei kohuta ka suurus.
Secondly, kõik tegelased olid nii twisted naljakad, et whoa... Olgu, ma mõistan, et loos on alati olemas nii halb kui hea pool, aga kui mõlemad mind esialgu muigama ajasid, eriti The Rat Creatures'id, siis lihtsalt loed jutumulle ja vaatad pilte järgmiselt-järgmisele leheküljele. Peategelaste Bone'de karakterid olid üsnagi traditsioonilised - nii-öelda hea, paha ja lollike, kui üldistada, samuti võis ka teised üsna selgesti kahe poole vahel ära jagada.
Mis häiris, olid kohati kuidagi järsud üleminekud või liiga äkitselt lõppenud tegevused. Võib-olla lugesin liialt pinnapealselt, aga lõpus toimunud epic-final-battle oleks võinud veel paari lehe võrra pikem olla; sellega seostub ka üks jaburaim jutumull, mis terve loo puhul silma hakkas ("Lucius ♥").
Kuigi üldiselt jäi kõigest v ä g a positiivne mulje, siis usku ma vahetama veel ei hakka. Umbes aasta-poolteist tagasi oleks vaimustus arvatavasti veel suurem olnud, nüüd pean Bone lihtsalt huvitavaks, kuid ... lapsik/lapselik on vale öelda, aga seda õiget sõna ei leiuta välja hetkel, kuigi vale ning väiklane on pidada koomikseid ainult lapsepõlvega seotuks - sama võiks siis ka animede kohta väita, mis oleks ikka v ä g a vale, aga kaldun üldiselt vist just viimase poole.
Jeff Smith
Ohmygod, kohe tõsiselt ei teagi, millest alustada. Värskelt lõpetatud raamat oli kindlasti üks khuulimaid või omapärasemaid, mida eales lugen'd. Noh, esiteks juba see, et tegu oli täispika k o o m i k s i g a (Barbie'sid ning Miki-Hiiri mitte arvesse võttes) ning juba mahult hm, umbes pooleteise (?) telliskivi mõõtu, aga njah, pildid võtavadki ruumi ning eriti kui on veel, mida vaadata, ei kohuta ka suurus.
Secondly, kõik tegelased olid nii twisted naljakad, et whoa... Olgu, ma mõistan, et loos on alati olemas nii halb kui hea pool, aga kui mõlemad mind esialgu muigama ajasid, eriti The Rat Creatures'id, siis lihtsalt loed jutumulle ja vaatad pilte järgmiselt-järgmisele leheküljele. Peategelaste Bone'de karakterid olid üsnagi traditsioonilised - nii-öelda hea, paha ja lollike, kui üldistada, samuti võis ka teised üsna selgesti kahe poole vahel ära jagada.
Mis häiris, olid kohati kuidagi järsud üleminekud või liiga äkitselt lõppenud tegevused. Võib-olla lugesin liialt pinnapealselt, aga lõpus toimunud epic-final-battle oleks võinud veel paari lehe võrra pikem olla; sellega seostub ka üks jaburaim jutumull, mis terve loo puhul silma hakkas ("Lucius ♥").
Kuigi üldiselt jäi kõigest v ä g a positiivne mulje, siis usku ma vahetama veel ei hakka. Umbes aasta-poolteist tagasi oleks vaimustus arvatavasti veel suurem olnud, nüüd pean Bone lihtsalt huvitavaks, kuid ... lapsik/lapselik on vale öelda, aga seda õiget sõna ei leiuta välja hetkel, kuigi vale ning väiklane on pidada koomikseid ainult lapsepõlvega seotuks - sama võiks siis ka animede kohta väita, mis oleks ikka v ä g a vale, aga kaldun üldiselt vist just viimase poole.
''Blankets'' Craig Thompson
''Blankets'' oli teine. Ja hoopis erinev ''Bone''st, sest jutt ääretult reaalsem ning paljude poolt kindlasti läbikogetum. Juba see, et lugu paistis olevat kuidagi kompaktsem, vaatamata kahest teemaliinist, kus jutustus hüples ühelt-teisele. Joonistusstiil, vaba ja lohakam, andis ühtsust juurde, võiks öelda, et isegi 99.99999...% täiuslikult kokkusobiv, mingil seletamatul, või noh, kirjeldamatul viisil.
Kindlasti sissepoole vaatav, kuid samas paljastav raamat. Lugu üsnagi intiimne ja sentimentaal-melanhoolne, sest mõlemad kaks paralleeli oleks kui läbi siniste esmaspäevade jutustatud, aga lõpp kujunes isegi positiivseks (?). Vähemalt sel viisil, et kuigi armastusloost asja ei saanud, siis eneseleidmisega läks kõik plaanipäraselt. Häiriv teemaliin - kristlus - nõudis siiski sissetoomist, et loole teine konflikt kaasata, alguses mind lihtsalt häirisid need suured Jeesuse pildid - olid suhteliselt ebameeldivad.
Huvitav, et koomiksikultuur Eestis väga levinud pole, mõtlen tõlkimise poolelt ja nii.
''Blankets'' oli teine. Ja hoopis erinev ''Bone''st, sest jutt ääretult reaalsem ning paljude poolt kindlasti läbikogetum. Juba see, et lugu paistis olevat kuidagi kompaktsem, vaatamata kahest teemaliinist, kus jutustus hüples ühelt-teisele. Joonistusstiil, vaba ja lohakam, andis ühtsust juurde, võiks öelda, et isegi 99.99999...% täiuslikult kokkusobiv, mingil seletamatul, või noh, kirjeldamatul viisil.
Kindlasti sissepoole vaatav, kuid samas paljastav raamat. Lugu üsnagi intiimne ja sentimentaal-melanhoolne, sest mõlemad kaks paralleeli oleks kui läbi siniste esmaspäevade jutustatud, aga lõpp kujunes isegi positiivseks (?). Vähemalt sel viisil, et kuigi armastusloost asja ei saanud, siis eneseleidmisega läks kõik plaanipäraselt. Häiriv teemaliin - kristlus - nõudis siiski sissetoomist, et loole teine konflikt kaasata, alguses mind lihtsalt häirisid need suured Jeesuse pildid - olid suhteliselt ebameeldivad.
Huvitav, et koomiksikultuur Eestis väga levinud pole, mõtlen tõlkimise poolelt ja nii.
IlseV wrote:Huvitav, et koomiksikultuur Eestis väga levinud pole, mõtlen tõlkimise poolelt ja nii.
Kurb jah. Põhjusi sellele on arvatavasti umbes mitu. Materjali väljaotsimine, kirjastusloa hankimine, tõlkimine - ning muud peenemad detailid, mida isiklikult ilmselt aimatagi ei oska - on kõik sedavõrd ressurssinõudlikud tegevused, et tõenäoliselt ei õigusta sääraseid pisikesi tiraaže.
Lisaks on see mingil määral kinnine ring ka - pole koomikseid, pole lugejaid; pole lugejaid, pole koomikseid. Või vähemalt mina pole tunnetanud, et Eestis oleks mingi kindlalt väljakujunenud laiapõhjaline lugejaskond. Samas kui lauamängude osas on selline tugev huvigrupp olemas ja eestlastel on väga tegus foorum/mängude avaldaja/kauplus.
Lisan siia veel sellegi, et püsiva huvi korral jõuab kord iga lugeja kord ikka, mi'l ing keel on piisavalt pädevalt suus ja siis on kõige lihtsam ja odavam koomikseid tellida suurtelt edasimüüjatelt.
Ivari jutu alusel näib Sin City asjaliku tõlkekoomiksina (ise pean jätkuvalt plaani see enda raamaturiiulile võtta)... lootust siiski on.
Jolt wrote:IlseV wrote:Jutt
Jutt
Jah, eks see põhipõhjus paistagi vähese huvigrupi pärast olevat, aga ka raamatupoodide võõrkeelsed riiulid on suhteliselt kesised. Mõned jaapani mangad ning Persepolis jäid ainult silma. Ainult krisos vist on tänu tellimisele võimalik midagi rohkemat hankida, ja noh targem vist ongi siis juba amazoni või muud sarnast kasutada.