Filmiveeb.ee foorum

kõige parem oli just algus,lõpp enam nii huvitav polnud
5/10

Suurepärane, eriti kui Sulle meeldib raamat "Trifiidide päev".

Mis me siit õppisime ja tasub meelde jätta:
1) Matšeete (Matšeeta?) on kasulik töövahend igas olukorras.
2) Sõdur ohuolukorras on eelkõige isane inimene
3) Tuleb õppida kilega kondensvett koguma (mine tea, millal võib vaja minna)


Flea

Täitsa normaalne...
8/10

See film läheb mõnes mõttes minu jaoks igaveseks ajalukku filmina, mille vaatamise käigus sõin ära 12 Väikese Tomi jäätist ja 4 vahvlirulli-jäätist (mis iganes nende nimi ka polnud). Mis teha, ema töötas tollal veel Premia jäätisefirmas. Nüüd ei seedi jäätist ega muid magusaid asju absoluutselt, mul hakkab paha. Sain vitsad kätte. Aga 7/10.

Ralf wrote:See film läheb mõnes mõttes minu jaoks igaveseks ajalukku filmina, mille vaatamise käigus sõin ära 12 Väikese Tomi jäätist ja 4 vahvlirulli-jäätist (mis iganes nende nimi ka polnud). Mis teha, ema töötas tollal veel Premia jäätisefirmas. Nüüd ei seedi jäätist ega muid magusaid asju absoluutselt, mul hakkab paha. Sain vitsad kätte. Aga 7/10.

Mind see film küll sööma ei ajanud, pigem ajas söögiisu ära, aga kuidas kellelgi.
Suhkur andis adrenaliini juurde vms?


Väga hea film btw, järg on täielik jama, aga esimene osa - lihtsalt super.

Zinera wrote:Väga hea film btw, järg on täielik jama, aga esimene osa - lihtsalt super.

Mulle meeldis järg tõtt-öelda veel rohkem. Vaatasin omal ajal mitu tuhat krooni maksnud hiigelsuurte Sony kõrvaklappidega peaaegu et maksimaalse helitugevusega ja pärast filmi lõppu käed lausa värisesid. Sellist powerhouse'i poleks osanud ette kujutada. See "kõik kohad on nakatunuid täis aga miskipärast põrkame me koguaeg jälle ühega neist kokku" teema Robert Carlyle'iga oli jabur, aga muidu väga viis.

Esimene oli midagi uut, teine oli selline etteaimatav, et kohe keegi jälle nakatub ja nüüd saavad kõik surma, ja loomulikult Robert Carlyle - et film oleks pikem.
Aga esimene osa oli ikkagi nii hea, et ma otsisin selle filmi välja praegu

9/10

Keegi muusikat ei mainigi? : (

Level wrote:Keegi muusikat ei mainigi? : (

John Murphy pani kümnesse, üks mu lemmik themesid "In The House - In A Heartbeat". Üldse nagu muusika ei olnud nagu lamp, vaid sobib hästi filmiga.

Zinera wrote:

Level wrote:Keegi muusikat ei mainigi? : (

John Murphy pani kümnesse, üks mu lemmik themesid "In The House - In A Heartbeat". Üldse nagu muusika ei olnud nagu lamp, vaid sobib hästi filmiga.

Just just.. endal sama lemmik. Soundtracki pealt meeldis veel väga Blue States - Season Song

Esimesel vaatamisel tundus, et kaotab lõpphinnangus tempolanguse tõttu alates hetkest, mil mängu tulid sõdurid. Teisel vaatamisel aga lisas just lõpuosa tugeva psühholoogilise nurga. Tänu tehniliste detailide ja näitlejatööde õnnestumisele 8/11. Järg on ka tugev, ehkki siiski sutsu kehvem.

Oeh, wtf ma jälle ennist ajasin. Väga kõva film. Lemmikmoment vast lõpus, kui "In a heartbeat" vaikselt pihta hakkab ning kogu lugu kulmineeruma. Väga hästi ja aeglaselt üles ehitatud stseen, mis ei toetunud ainult muusikale, vaid ka heale sisule ja huvitavatele lookäänakutele. Lause, mida too major ütleb Jim'ile pretty much sums it up. Cillian on ka alati meeldinud ja see on üks ta parimaid rolle. Brendan Gleesoni põhistseen siin on ka lihtsalt lummav. Sitaks hästi lavastatud film.

kunagi aastaid tagasi oli huvitav ja nüüd üle vaadates ... igav. aga parem kui 2 osa

Ma sõin aastaid tagasi seda filmi esimest korda vaadates ära 13 Väikese Tomi jäätist. Pärast oli süda paha. Siiani keeldun glasuuriga jäätist söömast.

Ralf wrote:Ma sõin aastaid tagasi seda filmi esimest korda vaadates ära 13 Väikese Tomi jäätist. Pärast oli süda paha. Siiani keeldun glasuuriga jäätist söömast.

13? Pole ime, et süda paha oli....