Tähtedevaheline

[tuusla]

Mulle kohe istuvad sellised "kulgemisefilmid". Ääremärkusena meeldis mulle väga näiteks "Melanhoolia" (koos diivani, juustu, veini ja viinamarjadega). Sõnaga sain "Tähtedevahelise" ajal rahulikult omi mõtteid mõlgutada. Ja muuhulgas selgeks peaaegu kaks probleemi, mis mõjutavad edasist elu. Abiks olid mustad augud, Schrödingeri võrrand ja "kass kastis". Kui keegi arvab, et teen nalja, siis ei. Täitsa tõsiselt.
Kui võrrelda, läks "Tähtedevaheline" mulle rohkem peale kui "Gravitatsioon".






Aga...

Elamust rikkus mõnevõrra mingi tropp, kes oli vist enda meelest "Valemaandumise" seansil. Teinekord soovitan sellistel tainastel kodus kempsu sulguda, pärapoolest kogu soolikaving väljutada ja selle saatel oma hirmsat eesli-irvitust praktiseerida.

[Spellbound]

Maagiline film, mida võiks lõputult tsiteerida ja mille "teaduslikel alustel" põhinevat fantaasiat võiks väga pikalt arutada. aga püsima jäi siiski mõte isadest ja tütardest ning see, kuidas lapsed kasvavad suureks ja vanemad muutuvad kummitusteks nende tulevikus.

Do not go gentle into that good night,
Old age should burn and rave at close of day;
Rage, rage against the dying of the light

Spoiler :

Though wise men at their end know dark is right,
Because their words had forked no lightning they
Do not go gentle into that good night.

Good men, the last wave by, crying how bright
Their frail deeds might have danced in a green bay,
Rage, rage against the dying of the light.

Wild men who caught and sang the sun in flight,
And learn, too late, they grieved it on its way,
Do not go gentle into that good night.

Grave men, near death, who see with blinding sight
Blind eyes could blaze like meteors and be gay,
Rage, rage against the dying of the light.

And you, my father, there on the sad height,
Curse, bless, me now with your fierce tears, I pray.
Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

9/10

[LiveForThis]

Nii, ma ei ole veel jõudnud teist korda vaatama minna. Järgmise nädala jooksul ehk.

Aga hetkel olen Spelliga asja enam-vähem põhjalikult arutanud/analüüsinud ja lugenud veidi ka erinevate filmisaitite arvustusi, tõlgendusi jne. Nüüd siis tahangi välja tuua filmi põhiteemad, armastus ja julgus minna kaugemale kui ükski teine, ja mõningad filmi loodud paradoksid oma teaduslikumat ja fantastilisemat sorti sci-fi sisukäikude seletamiseks.

Spoiler :

Alustaks siis põhilisest. Cooperi ja Murphi, isa ja tütre suhte, igikestev armastus, mis ei lahtu iial, olgu nende lahutajateks siis teadmatus, viha või traagika. Nolan jutustab oma filmiga loo isast, kes püüab iga hinna eest oma perele, peamiselt siiski tütrele, kindlustada tulevik. Kuna tema vastutab oma laste tulevase elu eest, siis ongi ta valmis vastu võtma üliraskeid otsuseid, et tagada neile ka võimalus elule ja tulevikule. Antud juhul on siis laste tuleviku ohustajaks sõna otseses mõttes maailma lõpp. Aga kui vaadata olukorda allegoorilises plaanis, siis ei ole Cooperi lahkumine maailma ja oma laste päästmiseks ei midagi muud kui majanduslikult üliraskes seisus kannatava pereisa otsus minna pere juurest ära, et teenida raha laste tuleviku kindlustamiseks.
Ja see otsus maksab talle võimaluse näha oma lapsi ja eriti just tütart üles kasvamas, lapsed kasvavad suureks teades, et isa andis endast kõik, et neil oleks kindlustatud tulevik. Siinkohal saan ainult järeldada, et Cooper kui isa elas üle traagilise näite kaugele tööle läinud mehest, kes vahepeal töö tagajärjel suri - ehk isa lahkus ja mitte kunagi enam tagasi ei tulnud. Lapsed teavad tõde, kuid nende igatsus tekitab isa vastu viha, et ta neid hülgas, olgugi, et põhjus, miks isa nii käitus, seisnes isa vankumatus armastuses oma pere vastu.

Nii, teisena on põhiline loomulikult maailma ja mõtlemist muutvad avastusretked ehk julgus minna kaugemale kui ükski teine. Antud juhul siis viimase õlekõrrena, et päästa maailm. Film kommenteerib päris teravalt inimkonna praegust olematut indu keskenduda kosmose ääretuse avastamisele, kui vaatluspõhised avastusind välja arvata. Keskendume mullale, mitte tähtedele, kui kasutada Cooperi enda sõnastust.
Teiselt poolt kommenteeriks film ka justkui praegust Hollywoodi taset - järjed, uusversioonid ja muud taolised ebaoriginaalsed tükid -, osutades näpuga nii filmide loojatele kui ka publikule, et teie/meie vahime pigem tüüpilist mullast soga, aga ei keskendu mitte kosmiliste ambitsioonide teostamisele (Gravity, Interstellar, District 9 ehk insert original blockbuster).

Okei, rohkem ma ei heieta, sest nii mõnigi osa arutatust on niigi ilmselge ja seega pole mõtet edasi jaurata.

Rääkides filmi paradoksidest ja fantastilisemat mõõtu ulmelistest seikadest, mis tekitasid kinost väljudes mõningast nõutust, siis nii mõnigi ja võib olla koguni kogu pilt on täiesti selgeks saanud.

Nii, filmi lõpp. Mida see tähendas? Viiendasse dimensiooni jõudnud mitutuhat aastat tulevikus eksisteeriv inimkond suunavad Cooperi ja Murphi kosmilisele avastusretkele, et lahendada inimkonna päästmise mõistatus. Selleks nad panustasid Cooperi vankumatule armastusele oma tütre vastu, et too siis armastusest lähtuvalt teeks viimase meeleheitliku katse midagigi päästa. Viienda dimensiooni inimkond sai, mis tahtis, sest Cooper tegigi leap of faith`i ja langes musta auku, hoides kinni lootusest ja armastusest. Cooper edastas tütrele sõnumi, mille abil siis Murph lahendas gravitatsioonivalemi, et inimkond ei hukuks ühes Maaga, vaid oleks võimeline kiiresti ajutisele baasile kolima. Viienda dimensiooni rahvas andis Cooperile ja TARS-ile vajaliku info ja nii siis inimkond päästetigi.

Siin tekib muidugi palju küsimusi. Eriti just ajaparadokside teemal. Kui 5D rahvas on tulevikust ja nad püüavad päästa oma minevikku, suunates Cooperit ja Murphi õigele teele, siis kust kohast sai alguse esimene ajaliin, mis päädis 5D rahva sünniga. Tundub imelik? On tõesti imelik.

Aga ma sain sellest ise lõpuks niimoodi aru, et 5D rahvas sündis Hathaway kehastatud Dr. Brandi kolmandalt planeedilt ehk käiku läks plaan B, inimkond suri välja ja kõik tuli uuesti alustada. Jõudes 5D tasemeni mõistsid futuinimesed, et neil võime aega mõjutada ja vaadelda ning seega nad otsustasid plaani A ellu viia, selleks valisid nad välja Cooperi ja Murphi tandemi, et vankumatu armastuse jõuga Cooper oleks valmis end tütre nimel ohverdama ja et Murph suures igatsuses ja leinas ei laseks isa mälestuses kaduda, vaid naaseks isakoju, et avastada valem, mida papa aja ja ruumi füüsilises olekus tütrele lakkamatult edastada püüab. Alates esimesest kummituse ilmingust on 5D-Cooper tütrele sõnumeid saatnud, et gravitatsioonivalem lahendada. Ja ongi kõik. Tundub loogiline, auke on muidugi palju, aga mis seal ikka. Fantastiline ja teaduslik sci-fi ei pea olema vettpidav, sest see on lihtsalt suhteliselt võimatu.

Mis puutus lõplikku lahendusse, kus Cooper koju tütre juurde kupatatakse, siis mulle selline käsitlus väga meeldis. Kurblik, melanhoolne ja traagiline, aga meeldis. Eriti just see, et Cooper täitis oma soovi kindlustada tütre tulevik ja nüüd ongi ta kummitus omaenda lastele ning ta on vaba minemaks edasi ehk et leida Brand ja tema koloonia.

"Interstellar" on oma olemuselt tegelikult väga lihtne. Filmi põhituum on armastus (ja lootus) ning selle vankumatus ning ongi kõik. Õnneks on Nolan näinud ränka vaeva, et luua ambitsioonikas ehk pika ja põhjaliku alusega tulevikunägemus laastatud Maast ja kosmilisest-teaduslikust-fantastilisest rännakust päästa need, keda kõige rohkem armastame.

[Ralf]

Üldiselt täitsa meeldis, aga palju häirivat oli siiski ja millegi peale pikemalt mõtlema ei jää - kõik jõuab konkreetse, aga natuke ülepakutud lahenduseni. Praktilise eesmärgiga cardboard tegelasi on liiga palju (enamik olid täiesti ühedimensioonilised - eriti Michael Caine ja Matt Damon lihtsalt 'tulevad ja lähevad'). Keskosa oli minu meelest kõige tugevam. Ja mu arust suudab "Interstellar" efektsemalt kujutada kosmose kõhedat tühjust ja lõputust kui nt "Gravity". Lugu vahepeal puudutas, üldiselt igav ei hakanud ja film on oma ambitsioonikuse juureski meeldivalt ühtlane, aga samas natuke koperdab ka selle ambitsioonikuse otsa. Mart Raun kirjutas õigesti, et fookus puudub selle tulemusena. Mulle meeldiks ka mõelda, et see on lugu armastusest, aga lõpuks ma ei saanudki aru, mis see teema kohta öelda tahtis, peale selle, et 'armastus ulatub kaugemale ajast ja ruumist'. Isegi "Transcendence'is" Deppi ja Rebecca Halli suhe oli IMHO intiimsem ja sügavam kui kellegi suhe siin filmis. Arvustust pole veel teinud.

[Kickflick]

Film, milles oleks võinud midagi huvitavat toimuda. Kahju.

[DaydreamDiamond]

Inception
Batman Begins
The Prestige
Interstellar

Palju ägedaid kohti, äratuntavad tribüüdid, vägev skoop aga no kurat, ei läinud nii hinge kui eelnimetatud. Üsna kurb öelda endal, kuna olen suur Nolani fänn.

Meeldis küll ja kindlasti vaatan uuesti aga midagi ülemõistusehead kahjuks ei olnud.

DoP ja Zimmer olid tavapärasel Nolan'i filmi tasemel

[Jolt]

Film, milles oleks võinud midagi huvitavat toimuda. Kahju.

Postitus, milles oleks võinud midagi huvitavat kirjas olla. Kahju.

Ise ütleksin, et üks või paar Nolanile tüüpset viga on Interstellari puhul senisest kõige selgema vormistuse saanud. Minu jaoks taandub kõik sellele, et Nolan on saanud liiga mõjuvõimsaks ja keegi peale tema enda ei sea talle enam tõkkeid, millest ta peaks ületama. Ma ei väida, et see on mingi absoluutne reegel, aga mõned parimad filmid ja momendid filmidest sünnivad vastuseisuna suurtele takistustele ning liigne vabadus kipub filme pigem rikkuma. Või sünnivad parimad ideed siis läbi dialoogi, samas kui Nolan peab pigem monoloogi.
Nolani MO on filmide sisu enne nende ilmumist maksimaalselt varjata ja seega on teatud stuudiopoolne kontroll ning enesetõestus maas. Ja sellest on kahju, sest kui vaadata Interstellari suurimate vigade poole, siis need tulevad eelkõige stsenaariumist ning olid seal juba ajal, kui selle järgi oleks filmi lavastanud Spielberg. Lisaks kiskus mind üsna konkreetselt filmist välja see, et Nolan oli ka kõige pisipisemaid rollid täitnud väga arvestatavad näitlejaid. Kui iga dialoogiribaga näitleja omab mingit väljakujunenud imagot hakkab see filmi poolt loodava maailma reaalsusele mõjuma.

Aga aga aga... kinoelamus oli negatiivsetele momentidele vaatamata võimas ning vähemalt meelelahutuse mõttes julgen seda film siiski kõigile tuttavatele soovitada ning kui see vähegi-kuidagi PÖFFi kava vahele ära mahub vaatan filmi kinos veel ühel korral. Makettide ja reaalselt valmisehitatud ning loodud asjade hulk oli võimas ning mitmed hetked filmist olid teostatud tõesti suurepäraselt. Sellest kommentaarist, et filmis ei toimunud midagi huvitavat, mina aru saa. Kolm tundi möödus tõeliselt kiiresti ning tegevustik oli pidev ning tihe. Ideid tuli peale tulvana ning nendes sisalduvad allegooriad, vastavus meie arusaamisele universumist, tehniline ja visuaalne teostus pakkusid kõik midagi. Kahjuks ületas osade summa sellel korral terviku.

[LiveForThis]

"Tähtedevahelisest" rääkides, siis allolevalt lingilt leiab kogu filmi olulisemate sündmuste lahtiseletuse, enamjaolt on kõik olemas. Väga korrektne ja puha. SPOILERS obv!
http://moviepilot.com/posts/2014/11/22/ ... nal,manual


Krt, pean ikka uuesti vaatama minema.

[Loop]

pettusin kahjuks oli armastust rohkem kui kosmost , aga siiski mõned stseenid olid puhas nauding , üliüliülihead effektid , worm hole , lained ja igast muud kohad kosmoses . Krt ma nii arvasin , et sellest tuleb üks parimaid filme ever....EKSISIN!

[Forzelius]

Meeldis väga nagu Nolani filmid ikka. Midagi on selle tüübi lavastuslikus käekirjas, mis alati mu õigetele punktidele vajutab. Tüüpsed vead nagu korralikult väljajoonistamata tegelased olid loomulikult jälle olemas...aga meh. Ma otsustan süvaanalüüsimise asemel võtta kaasa selle elamuse, mis alati saan. Ei olegi mingisugune tuumakvantfüüsik, et kõik see sündmustik mu jaoks lõpuni selge peaks olema (kuigi oli see oluliselt arusaadavam kui Inception imo), aga outline oli tore. Ja sisu samuti. Kosmosefilmide seas meeldib mulle tegelikult see meeskonna sisepinged-kriisid palju rohkem kui tegelik missioon. Alienis/2001's/Sunshines ja nüüd ka siin. Rohkem ei reeda, kuigi seda sisukäänakut oli kaugele ette näha. Ralfiga nõus, et sisu keskpaik oli tugevaim, aga ei nõustu absoluutselt Zineraga, kes ütles, et lõpp asja ära rikkus. Sellist filmi on kuidagi väga raske osadesse lahterdada ja teekond punktist A punkti C oli väga selge. Kui lõpp ära võtta, mis siis jääks?
Suutsin enda jaoks peale linastust peaaegu kõik murekohad selgeks rääkida, Nolan sai hästi hakkama. Hea kinofilm, mõnus ulmekas. Vahva.

P.S. vihkan selliseid (http://www.imdb.com/title/tt0816692/boa ... /238577383) teemasid. I mean, kui vähegi meeldis ja ise ka rahule jäid, nagu OP seal, siis milleks meelega aega raisata, internetti minna ja üritada enda kinoelamust alla tõmmata. Lihtsalt ei saa aru säärasest ekshaustiivsest süvaanalüüsi mõttest, mis trendimas on.

[DaydreamDiamond]

Lihtsalt ei saa aru säärasest ekshaustiivsest süvaanalüüsi mõttest, mis trendimas on.

Sõna "väsitav" on ka täiesti olemas veel eesti keeles . Aga muidu ideega nõus. Tean paari venda, kes lähevad filmi vaatama selle vigu otsides ja hiljem saavad siis oma egot rahuldada seda filmi maha tehes.

Whatever works.

[Rain]

Oi see oli küll tore filmike. Pole pikka aega mõnda nii originaalset filmi vaadanud. Pidev müstika hoidis koguaeg pinget ülevat ja oli niisamuti huvitav jälgida, näitlemine oli väga hea, tubli töö Mäkoonahi poolt ja visuaalselt täiesti viisakas. Tekkis mõte isegi kunagi veel pilk peale visata. Hindeks paneks vist isegi 9/10.

[LiveForThis]

Vaatasin lõpuks teist korda ka üle. Kui mõningane veider loogika ja kohmakus välja arvata, siis jah, still love it, sest ideed, teostust ja üldpilti mitte ükski konarus rikkuda ei suutnud.


Minu emotsiooniskaala Interstellarit vaadates.

Spoiler :

Spoiler :

Spoiler :

Spoiler :

5/5

[Six-Fo]

Üks asi mind häiris tohutult.

Spoiler :

See kaklusstseen nimelt. Sel hetkel valdas mind küll selline emotsioon et "TRA LÕPETAGE SEE KRAAKLEMINE MA TAHAN FÜÜSIKAT EDASI NÄHA". Tõesti nagu, see film tundus midagi väga uut ja huvitavat olema ja siis ükshetk suudeti ikka tüüpilist juba-liiga-palju-nähtud hollywoodi sisse pista. A'la keegi kibestunud vend otsustab kuskil keset lagendiku peategelasele otsa peale teha, sest tema arvab natuke teistmoodi asjadest ja siis suudab oma mõtlematusega kogu projekti per*e keerata. Ei juhtu tihti, et kaklus on filmi kõige igavam osa . Näitab jah, et human stupidity on paratamatus aga oleks seekord võind välja jätta selle.

Kurat ma homme puhanuna pean kogu selle sisu kohta lisa lugema, alustasin filmi vaatamist unisena, kaheldes kas üldse lõpuni vastu pean. Aga nüüd ilmselt vahin voodis veel tükk aega lakke analüüsides just nähtut

[DaydreamDiamond]

Teistkordsel vaatamisel saab mitu punkt juurde. Päris palju asju jäi esimesel korral nägemata/kuulmata/mõtlemata.

Tõuseb ka Nolani filmide edetabelis mitu kohta.