Filmiveeb.ee foorum

Spellbound wrote:

Zinera wrote:
Ei, ma sain aru, mida nad vaatajani tahtsid tuua, kuid see oli lihtsalt halvasti tehtud. Meistriteos on see film nende silmis, kes arvatavasti otsivad midagi, mis tavaelus puudu jääb, ja mida nad muidu ilmselt ei mõistaks...

Aga see, et miski on halvasti tehtud on ju ühe osa publiku subjektiivne arvamus mitte ülim tõde ja veel väita nii kindlalt, et miski on hea ainult neile, kes tahavad, et see oleks hea on ju lihtsalt ülbus.
Muidugi võib kohe kasutusele võtta võtted nagu, et see on liiga kunstiline film, sellest saab aru ainult režissöör ise, aga mõne, k.a minu, jaoks tähendavad sellised tiitlid hoopis seda, et režissöör on loonud midagu enda jaoks olulist ja see on meie enda asi, kas ja kuidas pugeme tema mõistusesse ehk tema filmi.

Sellegi poolest puudavad sul argumendid, et MIKS see film ikkagi nii hea on. Tean, et meeldib nii mõnelegi, kuid keegi pole täpselt välja toonud neid häid külgi. Palun valgustage mind, võin neid ka muidugi IMDB hüperhinnangutest lugeda, kuid mis teie ise arvate?

Ignoreerin ise tavaliselt enne selliseid filme kõiki arvamusi ja lähen oma silmaga kaema. Tree of Life ei erine sellest mitte millegipoolest.

Argumendid puuduvad seetõttu, et ma ei ole filmi veel näinud, aga ei ole raske arutada niivõrd palju poleemikat tekitanud filmi teemal.
Hiljem annan teada, et kas pettusin või liitun kiidukooriga.
Niikaua oleks Kinolehe kaks artiklit filmi kohta päris head lugemised.

Erilisus või erinevus ei tee a priori filmi veel teistest paremaks.

Zinera wrote:Sellegi poolest puudavad sul argumendid, et MIKS see film ikkagi nii hea on. Tean, et meeldib nii mõnelegi, kuid keegi pole täpselt välja toonud neid häid külgi. Palun valgustage mind, võin neid ka muidugi IMDB hüperhinnangutest lugeda, kuid mis teie ise arvate?

Nagu sul puuduvad ka tegelikult argumendid, miks ta halb on, kui välja jätta "solkimine lambiste kaadritega" ning publiku kollektiivne hädakisa, mis on minu silmis tegelik märk madalalaubalisusest; kunsti loomisele ja ka vaatamisele saab läheneda väga mitmel moel, suutmine seda omandada sõltub inimese enese vastuvõtlikkusest ning avatusest. Minu silmis näib "The Tree of Life" üsna konventsionaalsena, kui teda võrrelda näiteks "Begotteni" tüüpi filmidega, või kasvõi nende vanade Warholi teostega, kus näidatakse näiteks 5 tundi järjest lihtsalt inimest magamas (ja ometi nähakse ja hinnatakse ka seda kui kunsti).

Pole filmi näinud, aga tore on igatahes arutelu jälgida. Ise olen surmkindel, et tegu on igavusfilmide top 10 teosega, sellele viitavad tutvustuses väljendid nagu - "ülistuslaul elule", "vahetud emotsioonid", "püüd leida lepitust isaga", "otsib elu mõtet" jms kräpp. Aga tõsiselt rääkides, ma kadestan natuke kunstiinimesi, kes vaatavad mingit sisutühja kaadrit ja näevad seal igasuguseid sümboleid, mõtteid jne. Ma ei kahtle tegelikult filmi kunstilises väärtuses, aga kunsti mittehindamine ei ole ju tegelikult märk madalalaubalisust, vastumeelne on pigem see, et tavaliselt tembeldatakse mittekunstiinimesi nö "tumedaks massiks". Tagasi filmi juurde tulles, ma arvan, et üritan isegi kunagi ära vaadata ;)

Ralf wrote:Nagu sul puuduvad ka tegelikult argumendid, miks ta halb on, kui välja jätta "solkimine lambiste kaadritega" ning publiku kollektiivne hädakisa, mis on minu silmis tegelik märk madalalaubalisusest; kunsti loomisele ja ka vaatamisele saab läheneda väga mitmel moel, suutmine seda omandada sõltub inimese enese vastuvõtlikkusest ning avatusest.

Loe korralikumalt, vaid 2 argumenti seal küll ei olnud. ;) Kunst on suhteline mõiste, mis sinu jaoks on kunst, ei pruugi seda minu jaoks olla. Nendin, et see film seda kohe mitte kuidagi ei ole...

*segane (üks aeg, teine aeg, kolmas aeg.)
*ajaline segadus, ebasidusus (kaadrid tulevikust ja minevikust, eelajaloolised kaadrid ja maailmalõpu kaadrid)
*lünklik (mis juhtus kellega, kui palju see on seotud üldse looga)
*kasutud tegelased (Sean Penn)
*kaadrid filmis, mis tegelikult filmi absoluutselt ei sobi (planeedid, vulkaanid jne)
*kesine monoloog filmis (kuskil sõnad, siis laused, siis paar sõna, et kommenteerida lambiseid kaadreid)
*filmi meeletu ülekiitimine (lootused ilmselt liiga suured)

Terrence Malicku nägemus igatahes ei meeldinud karvavõrdki. Tume mass, kes sind, Ralf, kahjuks ei mõista.

Zinera wrote:

Ralf wrote:Nagu sul puuduvad ka tegelikult argumendid, miks ta halb on, kui välja jätta "solkimine lambiste kaadritega" ning publiku kollektiivne hädakisa, mis on minu silmis tegelik märk madalalaubalisusest; kunsti loomisele ja ka vaatamisele saab läheneda väga mitmel moel, suutmine seda omandada sõltub inimese enese vastuvõtlikkusest ning avatusest.

Kunst on suhteline mõiste, mis sinu jaoks on kunst, ei pruugi seda minu jaoks olla. Nendin, et see film seda kohe mitte kuidagi ei ole...

Olen nõus ja sellest need "kaka purgis" vaidlused tüüpi vaidlused tulevadki... jääb aga arusaamatuks, kuidas saad öelda, et kunsti määratlus sõltub inimesest endast ja siis "nendid", et seda "Elupuu" küll ei ole.

Narratiivi sidusus või selle üleüldine puudumine või näiteks ebalineaarsus ei määra minu silmis kindlasti, kas tegu on hea teosega või mitte, sama kehtib piltide või kujundite kasutuse puhul. Näiteks sürrealistliku filmi puhul kehtivad siis samad kriteeriumid?

Ralf wrote:Narratiivi sidusus või selle üleüldine puudumine või näiteks ebalineaarsus ei määra minu silmis kindlasti, kas tegu on hea teosega või mitte, sama kehtib piltide või kujundite kasutuse puhul. Näiteks sürrealistliku filmi puhul kehtivad siis samad kriteeriumid?

Tegemist ei ole sürrealistliku teosega, selles probleem ongi. Muidu isegi aksepteeriks seda ebasidusust, kuid siia see lihtsalt ei sobi.

Hämmastav on lugeda kuivõrd kindlalt võib keegi väita nagu ülimat tõde, et miski pole kunst või et miski on halb. Halb või hea on ju kellegi arvamus mitte tõde. Film on inimese vaimusünnitis ja ma ei taha uskuda, et Malick tegi filmi, kuhu toppis sisse kõik selle, mida teab religioonist ja maailmast ning ei sidunud seda tervikuks.
Kui film ei vasta tavapärastele reeglitele, siis on see vastuvõetamatu?
Näiteks Torino hobune - film kõige ürgsemal tasandil. Puuduvad igasugused tänapäevased tunnused. Näiliselt mõttetu ja sisutühi. Siis võib nimetada sisutühjaks ka inimeste elusid, sest seda Tarr näitaski.

Spellbound wrote:Kui film ei vasta tavapärastele reeglitele, siis on see vastuvõetamatu?

Paraku mõtlevad liigagi paljud nii.

Millised on need tavapärased reeglid, mida kõik madalalaubalised taga ajavad?

Ning vähemalt minu arusaama kohaselt ei ole keegi siin veel ülimat tõde kuulutanud.

Ralf wrote:

Spellbound wrote:Kui film ei vasta tavapärastele reeglitele, siis on see vastuvõetamatu?

Paraku mõtlevad liigagi paljud nii.

Kes siin nii on mõelnud? ...

Zinera wrote:

Ralf wrote:

Spellbound wrote:Kui film ei vasta tavapärastele reeglitele, siis on see vastuvõetamatu?

Paraku mõtlevad liigagi paljud nii.

Kes siin nii on mõelnud? ...

Mitte keegi...

Ei tohiks praegu üldse mingite kõrvaliste asjadega tegeleda aga...

Esiteks on mul hea meel, et siin mõni film suudab veel mingitki (mõistlikku) arutlust tekitada ja The Tree of Life sobib selleks suurepäraseks. Mida Malick selle filmiga (ja mida ta on tegelikult ka ju varem teinud) teeb, on talveunest ülesse raputada need, kes peavadki filmiKUNSTI lihtsalt üheks põnevaks visuaalseks lahenduseks kuidas lugu (laiemas mõttes narratiivi) edasi anda. Tänapäeval minu arust hindavadki paljud lihtsalt seda, kui palju põnevust/nalja/traagikat film (tähendab, filmiga edasi antud lugu) neile pakkus ning igasugune kõrvalekaldumine konventsionaalsest loojutustamisest on taunitav. Jah, saan ka mina "odavast meelelahutusest" ja närvikõdist aru, kuid samas ma mõistan ka miks Prantsuse Nouvelle Vague filmitegijad kunagi autori-kontseptsiooniga välja tulid ja hindan selle tähtsust ka tänapäeval. The Tree of Life nimelt ongi puhas autorifilm (ma ei kasutakski selle filmi puhul terminit "eksperimentaalfilm"), s.t. annab edasi just Malicku arusaamu humanistlikest ja igavikulistest teemadest (armastus, õnn, lunastus jne) ning mille puhul polegi kõige tähtsam lineaarne ja terviklik narratiiv (õigemini selle puudumine), vaid see, mida need fragmendid vaatajale öelda tahavad.

Eks siin tulebki mängu see, mida keegi kunstis otsib - osad peavad Mihkel Raua teoseid ka korralikeks kirjanduslikeks saavutusteks ja samas hindavad Tammsaare raamatute puhul vaid kütteväärtust. Halb pole ju tegelikult kumbki aga...

: )