Filmiveeb.ee foorum

Level wrote:

Kickflick wrote:

Forza wrote:[quote="uLtImAtEcRiTiC"]Ei oleks iial uskunud, et ma milleski eerikuga ühel nõul suudan olla, aga seekord...

[/quote]
Tegu on viimaste aegade ühe oodatuima dokumentaaliga. Järgmine nädal kaen Sõpruses ära.

Kuni Letterman'i intervjuuni (u. 70%) oli vabalt hilaarseim film sel aastal (väike konkurents jne). Lõpu poole läks juba selgelt tõsisemaks ja lõppeb pika mõtliku kaadriga. Jõuluvana habemes (ja kaalus) Phoenix oli 5+

ja veelkord vabandust totaalse lolluse pärast , ma olin purjakil kui esimesed postitused tulid minupoolt , ma isegi ei lugend millest asi on , lihtsalt nägin nime millest ma suurt ei tea ja hakkasin lahmima , sorrry vaatan ikka ja annan hinde ja nõustun eerikuga
ja letterman on minumeelest ikka täielik ****** see kuidas ta nii üleolev teiste vastu seal on ...

kui kinost lahkusin mõtlesin, et ootoot mis kuradi jama see nüüd veel oli, siis läks veits aega mõtlesin filmi korra uuesti läbi peas ja sain aru osadest asjadest millest ennem ei saanud ja mõtlesin, et korralik film oli.
Ei tea nüüd kas tegemist on dokumentaaliga või mitte aga see jääb inimeste enda otsustada,

tugeva 7 annan filmile 10-st,

Kui oleksin Afflecki filmi vaadanud dokumentaalfilmi võtmes ja hiljem teada saanud, et tegu oli lavastusega, oleksin suure tõenäosusega pahane olnud, kuid väljamõeldise ja scripted linaloona oli teine vägagi mõjus ja meeldejääv ning sealjuures veel äärmiselt kaasahaarav. Lemmikstseenideks olid J.P. kohtumised Ben Stilleri ja P. Diddy'ga ning fast forwardiga võimendatud pidutsemine hotellitoas. Casey Affleck oleks võinud rohkem kaamera ees olla, kuid mis teha... tal oli vaja kaamera taga olla. Ja miks nii palju peeniseid ühes filmis? Huvitav, et Soprano filmi komöödiana võttis, minu jaoks ei olnud selles midagi naljakat...

Esialgu tugev 8,5/10

ei suutnud järjest vaadata , klõpsutasin läbi ja kustutasin...ei midagi erilist (IMO!)

Väga köitev film. Lettermani ja esinemiste klippe niisama vaadates tundusid need lihtsalt tobedana, kuid film ise on terviklik ja jätab väga eheda mulje. Kogu see protsess ja progress oli kaasahaarav ja liigutav. Phoenix suutis kõik olukorrad suurepäraselt välja mängida. Arusaamatuks jääb mulle see, miks selle filmi tehnilist poolt nii palju kirutakse? Minu arvates oli ainult heli kohati liialt vilets, kõik muud tehnilised puudujägid tulid filmile pigem kasuks ja muutsid selle veelgi usutavamaks.

4/5

Filmi tugevamad hetked olid pressi ja (interneti) publiku reaktsioon, loomulikult ka Lettermani "intervjuu", mida enamus nägid juba enne filmi linastumist, ja kohtumine Puffy'ga. Mis mind häiris oli pikkus, tempo ja lõigud, mis keskendusid Phoenix'i kaaskonnale, mis mind vähimalgi määral ei huvitanud. Ei olnud vajalik müüa Phoenix'it kui ennasthävitavat ja lärmavat egoisti läbi tema kaaskonna, vaid keskenduda pressile, kontserditele ja eelkõige sellele, mis pildi press ning interneti ühiskond Phoenix'ist maalib. Phoenix mängis ka liialt ohvrit, mis tüütas väga ruttu ära. Milleks minna seda lihtsat rada pidi? Kas eesmärk siis oli kõigest kergeusklikke tillist tõmmata või pakkuda midagi ka laiemale ringkonnale? Viimane paistab, et ei õnnestunud, kuna film jättis külmaks nii suurema publiku, kriitikud ja ühtegi nominatsiooni pole ta samuti üles noppinud. Need kes lähenevad filmile teadmisega, et film on hoax, nendele pole enam midagi müüa. Ma ei näe, et keegi hakkaks filmi oma tutvusringkonnale soovitama. Pole nagu midagi soovitada.

Heal võimalusel lasti raisku minna. See oleks võinud olla film, mis lööb pressi ja laiema ringkonna pinnapealsust demonstreerides põhjalikult risti. Mees mainis Lettermani naastes, et ta tunnetas, et võib riskida oma karjääriga seda filmi müües, siis kokkuvõttes mis kuradi riske siin konkreetselt võeti? Tuli ja läks. Exit Through The Gift Shop meeldis mulle väga just seetõttu kui toodi esile inimeste pinnapealsus, vähemalt kunsti maailma näol, ja seda mängleva kergusega. Üks hull prantslane tegi endast üleöö kuuma kauba ja inimesed võtsid ritta. Mees pani süsteemi enda jaoks tööle ja see sõnum sai selgelt välja toodud. Siiralt, humoorikalt ja oli samas tempokas, konkreetne dokumentaal. Me juba teame, et reality show'd on näitemängud ja kui kiire on press ja interneti keskkond inimesi hukka mõistma ja naeruvääristama, kui temperamentsed ja pinnapealsed võivad olla kuulsused, ainuüksi selle kuvamine ei saa olla filmi eesmärk. Ja kaua seda ohvrit mängida, ammu oleks võinud pressile uue augu tõmmata, ise nad raisk vinguvad ja vehivad oma käsi paparatsode ees. Et siin midagi ka laiemale publikule oleks pakkuda, selleks ei saa ennast teemat lahates tagasi hoida, sest see väärib korralikku peksu. Kõige selle nelja seina vahel egoistliku möliseva näitemängu keskelt seda sõnumit välja ei toodud. Teemat puudutati, kuid piisavalt rõhku sellele ei asetatud. Kui eesmärk oli konkreetselt nii pressi kui publiku perse lohku tõmmata, siis selle eesmärgi ta saavutas.

See film on täitsa unustusse vajunud.
Tegu oli ikka tõeliselt unikaalse ja köitva projektiga. Endiselt paeluv vaatamine.