Filmiveeb.ee foorum

Chicken Morrise lemmik.

Jäängi vist ketrama.

Bonnie Raitti "Bonnie Raitt" (1971) on võib-olla parim nais-sooloartisti debüüt, mida kuulnud olen.

40 minutit vastupandamatult mõnusat heartland rocki (mis on nagunii mu suur nõrkus). Vaevalt etema John Mellencampi plaadi otsa koperdan, ta põhilised läbi kuulatud ja see on ilmselge lemmik.

John Frusciante - The Empyrean (2009)
https://open.spotify.com/album/5ZLnZ8o2xA2cmSPYtqExl1



Suht meistriteos klge. Hääl on kohati vääääga Cat Stevens.

Tina Turner
Foreign Affair

Ma olin juba suur "Private Danceri" fänn, aga see on vaat et enesekindlam ja tugevam poprokk-album. Turneri attitude ja hääl on üle prahi lihtsalt.

John Lennon
John Lennon/Plastic Ono Band


Damn.

Kus mu kaisukaru ja salvrätikud on?

Ronet wrote:

Jäängi vist ketrama.

Hiljuti hakkasin Marina and the Diamondsit vihkamise asemel armastama, seega nüüd on see ka minu nädala lemmikalbum.

Alice Cooper
Alice Cooper Goes to Hell

Kuulasin suhtkoht kogu Cooperi loomingu läbi kuni 90ndate alguseni ja tegelikult see album võlus kõige rohkem oma kummalisuses. Järgnes tema esimesele sooloalbumile "Welcome to My Nightmare", mida kiidetakse üldiselt rohkem, ent mulle omapärane stiilivääratus "Goes to Hell" oli rohkem mokkamööda muusikaliselt. Tegemist siis concept albumiga, kus Cooper on põrgus ja see on nagu diskoteek vms, ehk siis teeb Cooper kerge põike diskomuusikasse (siiski tunduvalt etem kui tema hilisemad katsed new wave'i teha). Kohati väga naljakas plaat, aga leidub ka isiklikku ("I Never Cry" on ta üks silmapaistvaid ballaade). Tekitas tunde, nagu vaataks mingit eriskummalist filmi (nagu ka mitmed teised Cooperi sooloalbumid, mis hea mulje jätsid - "From the Inside", "DaDa" jne). See "Goes to Hell" oli kuidagi eriti meelelahutuslik lihtsalt ja veidi pehmem kui ta eelmised LP-d ("Welcome to My Nightmare" tundus vist liiga tume). Nimilaulu sõnade peale purskasin naerma peaaegu.

The Magnetic Fields
69 Love Songs

See pole trikk! Ongi 69 laulu armastuse teemal! 3 tundi muusikat!
Ehk siis The Magnetic Fieldsi (üks kummastav ansambel, mis meeldima hakkas) magnum opus. Hästi monoliitne ja mastaapne. Kõik sellel pole loomulikult kuld, aga vingelt mahukas ning seejuures üle mõistuse sarmikas album. Muidugi laulja-laulukirjutaja Stephin Merritti kõlav hääl ja ekstsentrilised sõnad ("Love is like jazz, you make it up as you go along, and you act as if you really knew the song") teevad selle vahvaks, aga meeldis ka, et sedapuhku ei laula ta absoluutselt igas laulus... meenutas seetõttu Fleetwood Maci loomingut veidi a-la "Tusk". Ja Merritt mängib tervel albumil enam kui 50 (!) instrumenti, mis on suht impressive:

vocoder, ukelele, baritone ukulele, classical guitar, acoustic-electric guitar, lap steel, 12 string guitar, electric bass, mandolin, autoharp, Marxophone, ukelin, tremoloa, violin uke, sitar, zither, violin, musical saw, Prophet 5, roland tb-303, Synclavier, ARP Odyssey, Moog, piano, harmonium, Wurlitzer, chord organ, keyboards, rhythm machine, Omnichord, recorder, ocarina, pennywhistle, wind synthesizer, melodica, jug, rumba box, xylophone, kalimba, drum kit, cymbals, rain stick, chimes, maracas, conga, bongos, triangle, bells, tambourines, washboard, steel drum, shakers, finger cymbals, pipes, sleigh bells, finger snaps, thunder sheet, cabasa, cowbells, gong

The War on Drugs
Lost in the Dream

OK, tahan selle albumi ka välja tuua, imekaunis. Selline mahe, aga kõlakas dream popi, indie popi ja heartland rocki süntees. Võrreldud on muusikat Don Henley, Bruce Springsteeni ja Bob Dylaniga (mulle meenus ka Paul Simon), nii et loomulikult meeldib. Selle albumiga lähen kindlasti mitmele ringile ja kuulan ka nende värsket LP-d ka kindlasti. Nimilaul on suurepärane.

DND - "Kõikide haiguste ravi"