Tramm nimega iha

[Cochrane]

Tramm nimega iha
A Streetcar Named Desire

Blanche DuBois (Vivien Leigh) on Lõunaosariikides õpetajanna, kes üritab meeleheitlikult uut elu alustada. Pärast pealesunnitud lahkumist oma kodulinnast läheb ta oma õe juurde. Õemees Stanley Kowalsky (Marlon Brando) on vägivallatseja ja tema brutaalsuse tõttu muutub olukord elu rööpasse sättida üritava Blance´i jaoks üha halvemaks.

Täielikku tutvustust loe siit.

[Kickflick]

Pidin pettuma kahjuks. Näidend, mille põhjal see film on tehtud, on teoorias küll hea, kuid siin filmis puudus pinge ja kõik oli liiga tagasihoidlik. Vivien Leighi näitles võltsilt ja käis üldse närvidele. Samas Marlon Brando tegi väga hea rolli. Kuigi ta mängis parajat macho-tüüpi, mängis ta seda intelligentselt, usutavalt ja ei muutunud naeruväärseks.

4/10

[Ralf]

Mind jätab ka külmaks. Rohkem intensiivsust oli tarvis.

[Forzelius]

Vivien Leighi näitles võltsilt ja käis üldse närvidele.

Totaalselt nõus. See oligi vast suurim faktor, mis takistas üldse mingisuguse draama nautimist. Sest lugu kõlas ahvatlevalt ja kujutasin juba enam-vähem ette, kuidas see korter selle kolmiku jaoks liiga väikseks kasvab. Ja Leigh mängis hästi, lihtsalt...pinda käis. Ma olin Stanley paadis juba sellest momendist alates, kui Blanche ennast mingi parfüümiga piserdas ja suisa mangus komplimenti. Brando oli muidugi fantastiline ning seetõttu mind panebki imestama, kuidas tema nendest neljast ainus oli, kes Oscarist ilma jäi.
Film ise ei realiseerinud minu jaoks oma täit potentsiaali. Oleks võinud tõepoolest intensiivsem olla ja rohkem areneda. Kui nüüd mõelda sellele 124 minutile, siis suurt midagi ei juhtunud. Võeti see jõhkardist naisepeksja nišš ja taoti seda rauda terve teose vältel, kuigi Brando ise polnud suurem pahalane kui Leigh' karakter. Kuidagi salapäraseks jäeti (või olin mina lihtsalt rumal), aga ei saanudki aru Blanche mineviku kohta. Ja ega eriti ei huvitanud kah. Maldenist hakkas kahju pigem (keda btw oli ka lust vaadata).
Mõni aasta hiljem valminud "On the Waterfront" on ikka parem Kazani-Brando koostöö. Siit sai kaasa võtta ainult viimase jõulise kiusaja esitamise ning ägedat NO vibe'i andnud seti, kuigi see oli peaaegu kindlalt stuudios filmitud. Ei klikkinud minuga muidu.

6/10