Õnnelik Lazzaro
Happy as Lazzaro (Lazzaro felice) (2018)
Režissöör Alice Rohrwacherile Cannes’i filmifestivalil parima stsenaariumi auhinna toonud "Õnnelik Lazzaro" on kui muinasjutt, milles minevik põimub olevikuga ja kõik on uskumatult imeline. Väikeses Itaalia külas väsimatult tubakapõllul tööd rabava suure pere liikmed elavad justkui ammu unustatud ajal, alludes oma tegemistes naabruses asuva markiis de Luna võimule. Üks tublimaid töömehi on noor Lazzaro, nii siiras ja abivalmis, et teda peetakse lihtsameelseks ja kasutatakse halastamatult ära. Ka tema uus sõber, markiisi poeg Tancredi, vajab Lazzarot oma kavala plaani ellu viimiseks, kuid heatahtliku noormehe meelest ongi sõprus just selline ning võib ületada ka ajapiire. Kui tsivilisatsioonist eraldatud külakese elu ootamatu lõpu leiab, saab Lazzarost mineviku saadik kaasaegses maailmas.
Loe täielikku tutvustust siit
Õnnelik Lazzaro
Moderator: Meeskond
Re: Õnnelik Lazzaro
Mida film!!! Ei olnud mingeid suuri ootusi seoses selle Itaalia linateosega ja siis ta tuli lajatas täiega. See oli küll tõeline wow-elamus. Nii originaalne film. Peategelane, noormees nimega Lazzaro, on ka omaette maagiline kuju, kellele on võimatu mitte kaasa elada. Tema heasüdamlikkus ja naiivsus on nii ehedalt välja mängitud, et see puges hinge. Filmis on omad lahedad ootamatud vimkad. Fantaasialend on autoril huvitav. Minule oli filmi vaatamine väga äge muinasjutuline põgenemine kinosaali. Võluvalt maagiline linateos!
Hetkel minu jaoks parim 2018. aasta film koos "Climaxiga" (muidugi on veel väga-väga palju nägemata).
9,5/10
Hetkel minu jaoks parim 2018. aasta film koos "Climaxiga" (muidugi on veel väga-väga palju nägemata).
9,5/10
Re: Õnnelik Lazzaro
No mina igastahes seda maagilisust ei näinud, aga samas ausalt tunnistan, et ega ma pole sellise filmi jaoks piisavalt piisavalt erudeeritud ega rafineeritud.
Filmi esimene pool meeldis mulle muidu väga. Mõnus omas ajas ja tegemistes kulgemine, natukene "Call Me By Your Name" olustik, mis on üks mu selle aasta lemmikuid. Ja nii oleks võinud teises pooles edasi ka minna, kuigi ilmselt jah, tempo ei olekski saanud samaks jääda, aga oleks ikka parem olnud kui see, mis seal toimuma hakkas. Muutus kuidagi absurdseks ja ennast rikkuvaks.
Filmi esimene pool meeldis mulle muidu väga. Mõnus omas ajas ja tegemistes kulgemine, natukene "Call Me By Your Name" olustik, mis on üks mu selle aasta lemmikuid. Ja nii oleks võinud teises pooles edasi ka minna, kuigi ilmselt jah, tempo ei olekski saanud samaks jääda, aga oleks ikka parem olnud kui see, mis seal toimuma hakkas. Muutus kuidagi absurdseks ja ennast rikkuvaks.
