Süngeim tund

[Rain]

Süngeim tund
Darkest Hour (2017)

"Süngeim tund" on dramaatiline ja inspireeriv lugu neljast nädalast aastal 1940, Teise maailmasõja alguspäevil. Ajal, mil Winston Churchill (Gary Oldman) on astumas Suurbritannia peaministri ametisse, seisab ta silmitsi ühe raskeima ja otsustavaima hetkega oma elus – kuidas pidada rahuläbirääkimisi Natsi-Saksamaaga ja kaitsta samas vankumatult oma rahva ideaale ning vabadust. Hitleri natsiarmee laastab peatumatult Lääne-Euroopat ning ka Ühendkuningriiki ähvardab Saksamaa sissetung. Situatsioonis, kus rahvas on sõjaks ettevalmistamata, kuningas olukorra suhtes skeptiline ja parteikaaslased õõnestamas tema positsiooni, peab Churchill sel ajaloo süngeimal tunnil oma südika juhtimise ja veenmisjõuga inimesi ühendama lootuses muuta maailma ajaloo kulgu.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

aga ma olen nõus et lõpp oleks 2 h hiljem tulnud olla

[JazZ-]

aga ma olen nõus et lõpp oleks 2 h hiljem tulnud olla

Word! Loodan, et vähemalt Gary Oldmanil oli huvitav, sest mitte kellelgi teisel seda küll polnud. Põhimõtteliselt nagu 2012. aasta "Lincoln", mis annab ühele inimesele võimaluse särada (või vähemalt palju kõnesid pidada) ja selle arvelt peavad kõik teised igavesti kannatama. Selles mõttes väga silmakirjalik neist filmis pidevalt mingitest sõjalistest "for the greater good" trade-off'idest rääkida, kui reaalsuses sellele vähimatki tähelepanu ei pöörata. "Darkest Hour" meenutas väga mu kooli ajalootunde, kus teema huvitavaks muutmisse umbes täpselt sama palju panustati ja tekitati seeläbi tunne nagu mul puuduks II maailmasõjas hukkunud 60 miljoni inimese suhtes igasugune austus, kuna mulle neile surma toonud lahingute kuupäevad meelde ei jäänud. Kui poole sajandi pärast oleks levinud arusaam, et Hitler suri kinotulistamises, siis ma ei paneks seda mitte kellelegi pahaks, sest Tarantino vähemalt ei üritanud oma publikut igavusega mõrvata. Aga nagu üks tark mees kunagi ütles: "Well-well-well, how the turntables" ehk punane pastakas on nüüd õnneks minu käes:



Ja mõistan, et tänaval kõndivate inimeste aegluupi panemine pidi vist mingil viisil väljendama sõja muserdavust, aga isegi aeglaselt kulgeva filmi meelega veel aeglasemaks muutmine on vaataja suhtes ääretult ebaviisakas.


Mina iga kord, kui Filmiveebi postitada üritan:

Spoiler :

Winston Churchill näitab, millist 2017. aasta II maailmasõja filmi tegelikult vaadata tasuks:

Spoiler :

4/10

[Aivar2]

Mulle küll väga meeldis.Panin 10 punkti.