Poiss

[Ronet]

Poiss
The Boy (2016)

Noor ameeriklanna Greta (Lauren Cohan, "Elavad surnud") tahab põgeneda tumeda mineviku eest ning võtab vastu töö väikeses Inglise külakeses rikka abielupaari juures, kes tahab teda pika puhkuse ajaks oma 8-aastasele pojale lapsehoidjaks. Ta jõuab eraldatud maamõisa, kus paistab midagi valesti olevat. Üllatavalt vanadel härra ja proua Heelshire’il on pikk nimekiri reeglitest, mida nende poja Brahmsi eest hoolitsemisel tuleb järgida. Nad hoiatavad Gretat salapäraselt, et kui ta reegleid täpselt ei järgi, võib juhtuda midagi kohutavat. Aga kõige häirivam avastus on, et Brahms polegi tegelikult 8-aastane poiss… Ta on elusuuruses portselanist nukk, keda pühendunud vanemad väga armastavad, täpselt nagu päris poissi.

Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

Kinost väljudes olin kindel, et ma pole midagi nii erakordset varem näinud. Hiljem IMDb's jälitustööd tehes sain aga aru, et olen Rupert Evansiga juba "My Familys" kokku puutunud. Sama kehtib tegelikult ka filmi sisulise poole kohta: esmalt olin üsna rabatud, aga mida rohkem aega mul sellele mõelda on olnud, seda enam on sisulised konarused (sarnaselt Brahmsile) end ilmutama hakanud. Ka IMDb kommentaaridele pilku heites oli selge, et paljude jaoks ei töötanud seal eriti miski, mis on ehk pisut liiga tugev süüdistus, sest kui paar esimest päeva välja arvata, võttis Greta oma lapsehoidja ametipositsiooni täie tõsidusega. Mis minu jaoks oli

Spoiler :

väga värskendav lähenemine, sest pärast mõistmisele jõudmist, et nende hoolealune pole mitte pelgalt portselannukk, (mille eest korralikud isad oma lapsi juba kahtlemata hoiatanud on) vaid hoopis kummitus, kes ennast nuku kaudu manifesteerib, on õudusfilmides oluliselt levinum reaktsioon "küll on alles kole lugu, olen nüüd väga hirmul", mitte "kas pole vahva! hakkame klaverit mängima". Olgugi et Greta psühhootilist käitumist üritati hiljem lapse kaotusega selgitada, ei mõjunud see just kuigi veenvalt. Ei oma sellega küll isiklikke kogemusi (kui ehk see kord, kui noorema õe aastaid tagasi toidupoes ära kaotasin), siis natuke kahtlen, et absurdsete nõudmistega kummitusesse kiindumine seejärel loomulik reaktsioon oleks. Filmi vaatamise ajal ma seda külge siiski väga pikalt ei analüüsinud, sest olin liialt hõivatud käte suule surumisega juhuks kui Brahms võtab lõpuks nõuks enam mitte nii hea poiss olla. Selgus, et toimetasin täiesti õigesti, kuna filmi twist'i ajal hakkasin segadusest ja hirmust peaaegu nutma, sest olin mõttes ennast täielikult kummitusfilmi vaatamiseks ette valmistanud ja "Annabelle on hoopis Jason Voorhees" pööre tekitas minus mastaapset arusaamatust. Ideeliselt on tegu minu arvates endiselt väga laheda ja ootamatu twist'iga, kahjuks aitas paljastuse üllatuslikkusele aga suuresti kaasa tugevalt lonkav (kui mitte täiesti puudulik) loogika, mis seda eelnenud looga siduma oleks pidanud. Kui ma millestki just väga valesti aru ei saanud, olid vanemad teadlikud, et nende poeg on elus. Sellisel juhul jäi minu jaoks mõistmatuks, MIKS vanemad oma lapsel pärast põlengut seinte sees elada lubasid??? Mõistan, et Brahmsi muusikamaitset arvestades oli ta ilmselt suur Andrew Lloyd Webberi fänn, aga kõigel on piir. Saan aru, et Brahms võis täiskasvanuna (vähemalt seinte sees elava inimese kohta) olla veidralt tugev ja mingi hetk oli kõik see läinud tõenäoliselt past the point of no return, aga esialgu oli ta ju ikkagi 8-aastane poiss, kellele oleks võinud vajaduse korral piitsa anda.


Okei, Buffy ema elas ka seinte sees, aga ta oli ka täiskasvanud naine ja seega oma otsuste eest ise vastutav. Lisaks toimus see unenäos.

Samamoodi jäi mulle vanemate enesetapu ajend küllaltki segaseks - isegi kui nad lõpuks aru said, et nende jõud oleks 8-aastasest üle käinud ja et see on täiesti nende süü, et nad oma poja ooperifantoomi vaimustusel nii üle pea kasvada lasid, siis oleks lihtsalt kodust ära sõitmine ju ka täiesti piisav lahendus olnud.

Samuti jäi minu arvates see Greta sünge minevik pettumuslikult nõrgaks - Cole'i jõulist keha hinnates sai Brahms temast ikka väga kergelt jagu. Lisaks oleksin Brahmsi enda mineviku kohta oodanud natuke intrigeerivamat lugu ning selle väikse tüdruku surma suhtes mingit topletsisupööret. Asjaloo lahendus filmis jäi kuidagi väga:

Kokkuvõttes küllaltki palju nõrke/ebahuvitavaid/puudulikke/aruaamatuid seletusi, mille esimese hooga stsenaristide (või režissööri või valgustaja - ei ole päris kindel, keda süüdistama peaks) prohmakaks lugesin. Siis tabasin ennast aga nende kohta mõttes erinevaid teooriaid arendamas ja sain aru, et kui mul sõpru oleks, oleks see film suurepärane tükk, mille üle pärast kinoskäiku pikalt diskuteerida, nii et võimalik, et kõik ekraanil toimuv oli tegelikult eelnevalt peenelt läbi analüüsitud töö tulemus.

6-7/10

[Rasmus]

Kirjutan hiljem arvustuse ka, aga hetkel tahan lihtsalt öelda, et SEE FILM OLI TÄIESTI FANTASTILINE. Kõik muu läheb juba spoileri alla, sest minu üllatus oligi suuremas osas tingitud sellest, et ma polnud eelnevalt absoluutselt teadlik, mida vaatama lähen.

Spoiler :

1) Kui ma millestki just väga valesti aru ei saanud, olid vanemad teadlikud, et nende poeg on elus. Sellisel juhul jäi minu jaoks mõistmatuks, MIKS vanemad oma lapsel pärast põlengut seinte sees elada lubasid??? Saan aru, et Brahms võis täiskasvanuna (vähemalt seinte sees elava inimese kohta) olla veidralt tugev ja mingi hetk oli kõik see läinud tõenäoliselt past the point of no return, aga esialgu oli ta ju ikkagi 8-aastane poiss, kellele oleks võinud vajaduse korral piitsa anda.

2) Samamoodi jäi mulle vanemate enesetapu ajend küllaltki segaseks - isegi kui nad lõpuks aru said, et nende jõud oleks 8-aastasest üle käinud ja et see on täiesti nende süü, et nad oma poja ooperifantoomi vaimustusel nii üle pea kasvada lasid, siis oleks lihtsalt kodust ära sõitmine ju ka täiesti piisav lahendus olnud.

3) Lisaks oleksin Brahmsi enda mineviku kohta oodanud natuke intrigeerivamat lugu ning selle väikse tüdruku surma suhtes mingit topletsisupööret.

Spoiler :

1) Vanemad ju Brahmsi seina sisse panidki. Ema oli selgelt poissi väga kiindunud ja valmis tegema kõike, et politsei teda tüdruku mõrvamise eest vangi ei viiks. Oma maja maha põletamine demonstreerib hästi, millistesse kaugustesse oli ema valmis minema, et poissi kaitsta. Raske öelda, miks Brahms nii pikaks ajaks seina sisse jäi, aga tõenäoliselt saab selle lihtsalt vanemate paranoia süüks ajada. Ega see ema ju päris normaalne inimene polnud, vähemalt mitte pärast seda, kui avastas, et ta poeg külmavereline mõrtsukas on. Võib-olla sobis Brahmsile ka see variant paremini.

2) Nagu enne juba ütlesin, siis loomulikult oli see nende endi süü ja küllap nad seda ka teadsid. Eeldan, et selline elu ei mõju vaimsele tervisele just kõige paremini ja vaevalt endalegi enesetapp sellises olukorras kõige halvema lahendusena tunduks. Isa oli ikka nähtavalt murtud, ema üritas seda pigem varjata. Raske uskuda, et Brahmsi vanemad oleksid suutnud niisama minema sõita ja siis poja lihtsalt unustada.

3) Hmm, et tegelikult tapsid tüdruku Brahmsi vanemad ja nad hoopis hoidsid poissi luku taga, et ta tõtt ei räägiks? Kuna lõpuks mindi slasheri rada, siis töötas praegune lahendus oluliselt paremini: väärkoheldud poiss ei ole päris nii hirmutav kui lihtsalt täielik psühhopaat. "A Nightmare on Elm Streeti" uusversiooni stiilis topelt-twist oleks võib-olla ka kuidagi sobinud, aga mulle meeldis "The Boy" pisut liiga palju, et alternatiivseid lahendusi otsida. See hetk, kui Malcolm poisi minevikust Gretale rääkis, tekitas minus juba piisavalt wow-efekti.

[Rasmus]

Sain arvustuse (siiani mu pikim arvustus!) ka lõpuks valmis, spoilereid kukub päris heldelt. Spoilerivaba versioon ilmus ERRis. Lähen ülehomme uuesti vaatama, küllap tekib siis veel mõni mõte.

Alati on tore näha, eriti stuudiofilmi puhul, kui fännid prioriteedina kassatulust ettepoole sätitakse, ning see peab "Poisi" puhul täielikult paika. Seepärast ongi "The Boy" laialevi õudukate seas niivõrd teretulnud vaheldus [...] – "Poiss" on oluliselt tugevam teos, kui keegi üldse eeldada oleks osanud.

Skeptikutele: Lauren Cohan liigub ringi nii aluspükstes, saunalinas kui ka läbipaistvas öösärgis!

[Ralf]

Lame õudukas. Mina küll siin mingit loomingulisust või omanäolisust ei näinud. Algusest peale oli

Spoiler :

aru saada, et see Brahms elus ja kuskil peidus on.

ARVUSTUS

[Rasmus]

Ei maksa lasta end eksitada: Ralf on tegelikult siiski täiesti valel arvamusel.