12 000 meetri kõrgusel õhus otselennul New York Cityst Londonisse saab USA õhujõudude marssal Bill Marks (Neeson) mitu salajast sõnumit, kus nõutakse, et ta laseks lennufirmal kanda välismaal paiknevale pangakontole 150 miljonit dollarit. Kuni raha pole üle kantud, tapetakse lennul iga 20 minuti tagant üks reisija.
Kui ma ei teaks, et sel aastal on veel tulemas "Expendables 3", "Sabotage" ja "The Raid 2", siis ütleksin kohe, et tegu on aasta parima action-filmiga. Praegu aga tagasihoidlik 10/10.
Ootamatult hea film, Liam Neeson did it again. Jagus nii märulit, draamat ja ka nalja. Siiski natukene liiga klišee, samuti kohati liiga etteaimatav lollide käikude tõttu.
Spoiler :
Hijackerit küll ära ei arvanud, väga hästi tehtud selles osas. Plahvatus tegi mõnusaid külmavärinaid, kahtlen, et kõigil reisjatel väga hästi seal oleks läinud päris olukorras.
Enamik minu mõnelauselisest arvamusest sisaldab spoilereid (tõsiselt), seega —
Spoiler :
Väga suuri pöördeid ja uskumatut mindfucki kahjuks ei olnud, aga põnevust hoiti see-eest väga oskuslikult üleval. Jah, tõsi, klišeed olid kohati hiiglaslikud, eriti alguses (tütre kaotanud vaikne süümepiinades alkohoolik) ja lõpus (päästis omale "uue lapse ja naise"). Käsikiri kaldub etapiti häbitu sentimentaalsuseni ja viimased 15-20 minutit liiguvad ebatõenöolisest naeruväärseni. Samuti oleks lennukis veidi teisiti võinud tegutseda, et olukorda paremini ohjes hoida. Also, üsna hea kell tal, mis kahe nupulevajutamisega 20-st minutist tagasi hakkab lugema.
Aga see ei olegi film sellest, kuidas olukorda perfektselt lahendada, vaid sellest, kuidas Liam Neeson kõigile tappa annab ja päeva päästab! Ja ta teeb seda vägevalt.
Vaadates saatis kerge tunne, et ma olen kõike seda juba näinud. Eli tundsin juba hääle järgi ära.
Liam Neesonist on saanud vaieldamatult moodne märulistaar, kelle filmid meenutavad üheksakümnendate algusaastate parimaid põnevusfilme. Jaume Colle-Serra on Hispaanias sündinud lavastaja, kes kohalikule Eesti filmisõbrale tuttav kui õudusfilmi "Orphan" (2009) looja (seal räägiti ju Eesti keeles ja peategelane eestlane), kuid lisaks veel Liam Neesoniga teos "Unknown" (2011) ja "The House of Wax" (2005). John W. Richardsoni, Christopher Roachi ja Ryan Engleli poolt loodud käsikiri "Non-Stop" nõuab kriitilise mõtlemise puhkust, et pakkuda ühte viimase aja tugevamat põnevusthrillerit.
Liam Neeson ei ole sellise välimusega mees, kes sobiks traditsiooniliseks märulikangelaseks, kuid peale filmi "Taken" on mehe karjäär võtnud huvitava pöörde. Pean tunnistama, et olen kindel kinokülastaja igale mehe märulile, sest mehes on teatav hirmutav ja badass kvaliteet. Hetkel 62-aastase Neesoni viimane film "Otselend" on suurepärane märul, mis on hea tempoga, mõnusalt segase ja küsimusi tekitava sisuga ning eelkõige algusest kuni lõpuni kaasahaarav ja pinev. Tugevalt närviline thriller on täiesti funktsioneeriv teos, mille ainukene tingimus on vaatajapoolne vastutulek usutavuse kõrvale panemisega.
Käsikiri ei ole tegelikult suurem asi, kui hakata tõsiselt loosse süvenema. Pinnale ujub naeruväärne lugu, mis on täis suures koguses liiga täpseid kokkulangemisi, mis omakorda sobivad liiga mugavalt igasse ette antud situatsiooni. Õnneks ei ole eelnev nimetatu filmi suund ja ülesanne. Olulises aspektis, milleks on põnevuse ja müsteeriumi loomine, on linalugu tõeline tipp. Ei mäleta enam ammu sellist filmi, kus oleksin jõudnud kahtlustada igat karakterit filmis, kaasaarvatud peategelast ennast. Arvamismängu teeb keeruliseks hästi tehtud rollivalik, mis on täis kurjami ilmega näitlejaid ja täiesti süütu näoga inimesi, kes kõik võiksid olla potentsiaalsed kaaperdajad.
Kõige enam tõuseb see film esile äärmiselt kirgliku lavastuse, suurepärase näitlemise ja hästi saavutatud tasakaaluga naeruväärse sisu ja tehnilise oskuse vahel. Oma kergelt klaustrofoobilises seades ei unusta film kordagi tähelepanu pöörata detailidele, heale muusikale ning kohustuslikele kaklusele. Kindlasti peab eraldi ära mainima hea stseeni pisikeses lennuki tualetis, mis on üks paremini filmitud võitlusstseene, mida olen üle pika aja näinud. Olgugi, et tegemist on märuliga, tuleb linateos rohkem esile kui uuriv/lahendav thriller kui klassikaline tulista-löö-plahvata märul, kuigi ka neid viimaseid jagub rohkem kui keskmisele filmi vajalik. Suurema miinusena pean välja tooma filmi lõpus ilmsiks tuleva kaaperdaja motiivi, mis on sedavõrd poliitiliselt imal, et tõmbas filmilt punkti või paar alla. Lõpetuseks ütlen, et "Otselend" on väga meelelahutuslik ülemõistuse märul/thriller, mis garanteerib natukene naeru ja palju põnevust. Filmile hindeks annan korralikud kaheksa punkti. 8/10.
...Ometi ei ole "Non-Stop" kaugeltki igav ega isegi nii trafaretne. Kui põhiidee lihtsakoelisus kõrvale jätta, teeb peategelase suutmatus tegelikku süüdlast tuvastada ning tema ähvardustest johtuv ärevustunne filmi üsnagi närvesöövaks, tuletades ühtlasi meelde, kui nauditavad sellised detailideni läbimõeldud whodunit-tüüpi lood on. Samuti annab film järjekordselt kinnitust, et kümne tuhande kilomeetri kõrgusel olev reisilennuk on ütlemata tõhus tegevuspaik, sest suur hulk inimesi on surutud kitsasse, klaustrofoobiat tekitama kippuvasse ruumi ja keegi peab ju pahatahtlik kurjategija olema... aga kes küll? Arvustus
Mingeid vigu ei tasu väga sedasorti filmidest otsima hakata. Nagu oleks mõne hea 80ndate-90ndate märuli otsa sattunud, kus kasutatakse kaasaegset tehnoloogiat. Igav ei hakanud kordagi.
Spoiler :
William Friedkin wrote:Non-Stop is a great action suspense movie. I highly recommend it.
7/10
Päevik | 2021 "What's a knockout like you doing in a computer-generated gin joint like this?" - William T. Riker
