Vastuvõtureeglid

[uLtImAtEcRiTiC]

Vastuvõtureeglid
Admission (2013)

Abituriendid ootavad kevaditi pikisilmi vastuvõtuteateid kõrgkoolidest, mis on kinnituseks nende potentsiaali kohta. Portia Nathan (Tina Fey) on Princetoni ülikooli vastuvõtuametnik, kelle käest käivad läbi tuhanded sisseastumisavaldused. Tema elu on kulgenud reeglipärast rada juba aastaid – nii tööl kui ka kodus, mida ta jagab Princetoni professori Markiga (Michael Sheen). Kui vastuvõtudekaan Clarence (Wallace Shawn) teatab pensionile jäämisest, siis tema tõenäoliseks mantlipärijaks saab kas Portia või tolle rivaal Corinne (Gloria Reuben). Kuid Portia jaoks on samal ajal algamas taas iga-aastane värbamisretk.

Selle käigus leiab ta ühise keele oma norme eirava ema Susannah’ga (Lily Tomlin). Külaskäigul alternatiivse suunitlusega keskkooli saab ta aga taas kokku oma endise kolledžikaaslase ja idealistliku õpetaja John Pressmaniga (Paul Rudd), kes on just jõudnud järeldusele, et üliandekas ja ebakonventsionaalne õpilane Jeremiah (Nat Wolff) võib olla poeg, kelle Portia kooli ajal salaja ilmale tõi ja lapsendada andis. Jeremiah’l omakorda on plaan astuda Princetoni ülikooli.

Väänates vastuvõtureegleid Jeremiah kasuks, riskib Portia tulevikuga, millest on unistanud, mistõttu tuleb tal hinnata oma elu ümber nii isiklikus kui ka tööalases plaanis. Selle käigus avastab ta enda jaoks õnne ning armastuse, millest ei osanud isegi und näha.

www.acmefilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Pixie]

Sisaldas rohkem draamat, kui oleks osanud oodata, kuid sellevõrra vaevalisemalt tuli välja huumor. Tina Fey jättis korraliku mulje, tema nime olen ennegi kuulnud, aga kuskilt ekraani pealt polnud vist õnnestunud seni näha. Portia häid momente oli mitmeid, kuid muljetavaldavaim vast stseen üritusest kolleegide ja ülemuse ees selgitada oma seisukohta teatud õpilase vastuvõtmiseks. Meeldis, kuidas näidati isikuid, kellest räägiti; Portia ema - temast oleks tahtnud veelgi kuulda; ja mõned ootamatud üllatused. Kuigi filmil oli positiivseid külgi, jäi üldmulje liiga lahjaks. 6/10

[Ralf]

Eks ta veitsa lahja lurr on jah, aga katsu sa leida film, mille posteril on Paul Ruddi jalustrabav lapp ja mis pole lahja lurr. Muidu täitsa korralik: kena looduslik õhkkond mõjub toekalt, emotsionaalsed stseenid on suhteliselt mõjuvad ning näitlejaskond üldiselt sümpaatne, ehkki otsustasin lõpuks, et Tina Fey ei meeldi mulle eriti. Temas on lihtsalt midagi ilmateadustajalikku ja ta elutud liikumatud silmad ei ütle A'd ega B'd. Vähemalt kui ta kehastab sellist pealtnäha igavat, aga visa töölooma, kelle elu hakkab erinevatel asjaoludel järsku kiiva keerama.
Mis viibki meid selleni, et tegu on ennekõike draamaga. Oleks võinud isegi rohkem draama olla. Mulle vahel ei meeldi, kui filmid üritavad vaataja südant verd tilkuma panna ja siis ilmub kusagilt välja Paul Rudd või keegi analoogiline tegelane, kellel on korraga vaja lehma sünnitust vastu võtta. Selline kerge huumori ja tõsisemate stseenide vahel tuterdamine annab justkui märku mingist tegijatepoolsest ebakindlusest... et noh, ei taha päris õnnetut asja teha, aga samas mitte ka mingit pöörast naerutajat. Ja lõpptulemus on midagi võltsi ja kergemeelset. Nii see film natuke igatahes mõjus. Vähemalt pandi sellele ilus punkt sõnumiga, et isegi kui kõik ei õnnestu täpselt nii nagu tahaks, siis see ei tähenda, et kõik ei lähe ilmtingimata lõpuks nii, nagu sul vaja oleks.
AGA üldiselt päris tore tükk. Tina Fey nn "emme-filmidest" on "Baby Mama" muidugi etem.