Risttuules

[eerik]

Risttuules
In the Crosswind (2014)

14. juuni 1941 kell 3 öösel. Üle 40000 eestlase, lätlase ja leedulase küüditatakse Nõukogude Venemaa poolt Siberisse. Nende hulgas 27-aastane filosoofiatudeng Erna, õnnelikus abielus väikese tütre ema. Tema abikaasa saadetakse vangilaagrisse, Erna koos tütre ja teiste naiste-lastega lähetatakse viieteistkümneks aastaks Siberi asustamata aladele. Vaatamata näljale, haigustele ja alandustele ei kaota Erna hetkekski lootust pääseda tagasi kodumaale. Põhineb tõestisündinud lugudel.

Loe täielikku tutvustust siit

[eerik]

Uus treiler: http://vimeo.com/86729751

[rauls]

Võrratu, ilus, südantliigutav, esteetiline. Olen täiesti lummatud. Uut moodi filmikeel pakkus huvitava elamuse. See kõik on põnev ja hurmav vaatemäng. Asi näeb tõesti kena välja. Film on küll sentimentaalne, kuid õnneks ei muutu häirivalt depresiivseks. Ei tasu suhtuda sellesse kui järjekordsesse filmi kannatamisest või siis täpsemalt küüditamisest, vaid võtke seda kui kunstiteost! Kui midagi siin esimese hooga natukenegi kritiseerida, siis muusika oleks võinud ehk olla kohati jõulisem ja ka meloodilisem. Samas on ka mitmes stseenis parajalt tundeküllase muusikaga naelapead tabatud.

Mul kindel plaan film uuesti suurelt ekraanilt üle vaadata! Filmiveeblased, tormake ka teie kinno! See film on lihtsalt kohustuslik!

9,5/10

[Forzelius]

Kuulsin hau käest selle filmi kohta juba ca 2010 või 11 ja olin ootusärevuses ja treiler oli tehniliselt ka hea. Aga mind suuresti viskab eemale see küüditamise teema ketramine jälle. Kõlan väga rumala inimesena, aga kuidagi jälle see eestlaslik muserdus vms õhkab treilerist nii välja. Olen küll patrioot, aga hetkel puudub selle filmi vastu huvi.

[pepe]

Oma 50 eluaasta jooksul olen näinud siiski juba igasuguseid erinevate ajastute filme Tartu ohvitseride majast kuni moodsate klubideni ja kaasaega. Jah, ma pole sõda ega küüditamist üle elanud ja kogu asja traagilisust ja sõja kohutavat hingust hooman vaid oma vanemate jutustuste põhjal. Ja aimasin värskete tagajärgede põhjal mis küündisid ka minu lapsepõlve. Ise pole ma olnud ei oktoobrilaps, komsomol (millega oli tiblade armees suur jama) ega ka ammugi kommunist ega ka punase meelega. Ja oleks ma elanud varem siis tean kelle poolel mind kindlasti poleks olnud (kasvatuse viga!).
Aga tulles nüüd tagasi filmi juurde, ma pole oma elu jooksul kunagi kinost poole filmi pealt lahkunud. Aga andke andeks, äraseletatud nägudega suure kunsti kummardajad! See on sama mis teha traagiliselt hukkunud vanaema matustest show ja näidata poolteist tundi vanaema kirstu ja kalmistut. Kuuldemängus ja filmis vähemasti toimub midagi. Aga see pole ei kuuldemäng, ega ka film. Suurema osa ajast liigub kaamera mingit pimedat seina, või metsa mööda. Näidates tardunud 3D kaadreid. Jah. see on leidlik ja muljetavaldav. Aga maksimaalselt veerand tundi. Suured meistrid võivad endale lubada signeerida põrandale kukkunud värvipotist tekkinud laik ja nimetada seda suureks kujutavaks kunstiks. Mitte aga mina.
Kui "kuningas on alasti" siis minu jaoks see ka nii on.
Olen põhimõtteline eesti filmide külastaja kinodes. Leian et eesti filmid on üldiselt väga head ja tahan tegijaid põhimõtteliselt toetada. Aga nüüd???
See oli (leidlik) absurd minu arvates. Püüan üle saada ja ei taha oma arvamust eesti filmi osas muuta. Kuigi "kodutöö" tuleks nüüdsest küll vist ära teha ja olla ettevaatlikum.
Antud filmi puhul soovitan ka kõigile kel plaan seda vaadata VAADAKE MIDA TE VAATATE!

[eerik]

Kuulsin hau käest selle filmi kohta juba ca 2010 või 11 ja olin ootusärevuses ja treiler oli tehniliselt ka hea. Aga mind suuresti viskab eemale see küüditamise teema ketramine jälle. Kõlan väga rumala inimesena, aga kuidagi jälle see eestlaslik muserdus vms õhkab treilerist nii välja. Olen küll patrioot, aga hetkel puudub selle filmi vastu huvi.

Värskenda mu mälu, millal viimati mõni suurem küüditamist käsitlev film, seriaal, romaan, näidend, ooper, vms ilmus? Mul tuleb praegu esimese asjana Loitsu laul/muusikavideo "Haavad uulitsal" meelde...

Lisaks oleks huvitav kuulata sinu mõtteid, kuidas sellisest räigest inimsusevastasest kuriteost mitte-muserdavat filmi teha? Põhimõtteliselt muidugi saaks, aga noh, see poleks ju see, saad isegi aru, et sellest komöödia tegemine oleks liialt valus ja solvav.

[JazZ-]

Kuulsin hau käest selle filmi kohta juba ca 2010 või 11 ja olin ootusärevuses ja treiler oli tehniliselt ka hea. Aga mind suuresti viskab eemale see küüditamise teema ketramine jälle. Kõlan väga rumala inimesena, aga kuidagi jälle see eestlaslik muserdus vms õhkab treilerist nii välja. Olen küll patrioot, aga hetkel puudub selle filmi vastu huvi.

Värskenda mu mälu, millal viimati mõni suurem küüditamist käsitlev film, seriaal, romaan, näidend, ooper, vms ilmus?

Lisaks oleks huvitav kuulata sinu mõtteid, kuidas sellisest räigest inimsusevastasest kuriteost mitte-muserdavat filmi teha?

Ma ei oska küll täpselt öelda, mida Forza silmas pidas, aga tema postitust lugedes olin ma enda interpretsiooniga tema jutust üsna päri. Pole veel filmi ka näinud (nagu õiged kriitikud ikka), nii et järelikult on mu järgnev sõnavõtt väga asjakohane. Nimelt tekitas minus selle treileri nägemine umbes samasuguseid tundeid, kui uudis, et mõnes järjekordses Tim Burtoni filmis astub üles Johnny Depp, mida võiks vast lühidalt iseloomustada sõnadega: "oeh, jälle" või "Ei näinud seda tulemas!!!". Sest ei saaks öelda, et antud temaatika Eesti filmimaastikul just väga uudne oleks (võtmesõnadeks midagi sellist nagu "võitlus vabaduse ja kodumaa eest", "äng võõrvõimu(de) valitsuse üle", "kodumaa igatsus" jne) , millele omakorda võib lisada lihtsalt selle masendava meeleolu, mis nagu omamoodi Eesti filmide firmamärgiks on saanud. Minu ettekujutuses on Tujurikkuja "Püha Tõnu kiusamise" sketšist tuttav "Mängi ängi!" lause, mida enam-vähem kõik Eesti režissöörid võtteplatsil oma näitlejatele karjuvad.

[Spellbound]

Viimane küüditamise teemaline filmi oli vist Sillarti "Äratus" ja see oli 1989. aastal.

Ärgem ajagem segamini filme kõige muuga. Pole vahet kas see kõik muu on meedia osakaal või sketšid kuskil. Pole mõtet väga üldistada, et küüditamine on kogu aeg filmide juures teemas olnud. Eesti sümbolistlikud draamad ei puutu kuidagi asjasse. Sama käib ka meie sõjafilmide kohta. Hoopis teised ajalooperioodid ju.

See on väga tänuväärne, et moderne Eesti film süübib ka minevikku. Enne tehti seda ajal, mil kõik valusad teemad looritati allegoorilise ja kujundeid täis vahuga, sest aeg oli selline.

Ja veel milline film! Ei ole isegi väga tavaline näide filmist ja veel küüditamisest.

[Forzelius]

Oeh, ma ei mõelnudki otseselt seda, et see on üks sadadest filmidst küüditamisest, mis meil tehtud on. Pigem seda, et sellest õhkas jälle seda draamat ja asja, mida Eesti filmides nii palju näeb. Kuidagi tehakse nagu ainult ühte asja.

[rauls]

Aga mind suuresti viskab eemale see küüditamise teema ketramine jälle.

Mina isiklikult küll pole küüditamise teema üleküllust kogenud. Pigem isegi tahaks rohkem teada. Küüditamise teemalisi filme ja sarju on vähe tehtud.

Oeh, ma ei mõelnudki otseselt seda, et see on üks sadadest filmidst küüditamisest, mis meil tehtud on. Pigem seda, et sellest õhkas jälle seda draamat ja asja, mida Eesti filmides nii palju näeb. Kuidagi tehakse nagu ainult ühte asja.

Kordan veel ennast:

Ei tasu suhtuda sellesse kui järjekordsesse filmi kannatamisest või siis täpsemalt küüditamisest, vaid võtke seda kui kunstiteost!

Forza, kas sulle erakordne filmikeel ehk tableu vivant-stiil ei paku üldse huvi? Juba selle pärast võiks asja ära vaadata! Pealegi pole film üldse pikk ju (alla pooleteist tunni).

[Forzelius]

Okei, minupoolne vabandus, ütlesin tõepoolest algpostituses, et "järjekordne küüditamise teema". Mõtlesin pigem seda overall masendavat dramaatilist filmikeelt, mida kohtab valdavas enamuses eesti filmikunstis.
Rauls, stilistika paelub väga, selle pärast vaataks selle kunagi ära küll.

[eerik]

Ma ei saa aru. Kui te näete eesti filmides ainult rusuvat tragöögdiat, siis on teie enda filmivalik selles suunas kaldu, millest ma järeldaksin, et see teile tegelikult meeldib. Milles siis probleem?

[Forzelius]

Ma ei saa aru. Kui te näete eesti filmides ainult rusuvat tragöögdiat, siis on teie enda filmivalik selles suunas kaldu, millest ma järeldaksin, et see teile tegelikult meeldib. Milles siis probleem?

Mitte midagi ei saa aru.

[filmiarvustus]

Martti Helde on 26-aastane aktiivne ja julge lavastaja, kelle 2010. aastal kirjutatud käsikiri (koostöös monteerija Liis Nimikuga) jõudis märtsi lõpul Eesti kinodesse. Noore mehe esimene täispikk film on tugevalt eksperimentaalne, kus tegelased ei liigu ega räägi (elavate piltide ehk tableau vivant stiilis) ning ainsaks saatvateks helideks on Arvo Pärti muusika, õõvastav kaadriväline tegevustik ning Laura Petersoni narratsioon läbi tumeda ajaloolise perioodi. Tõeliselt kiiduväärt töö.

Eesti filmimaastik vajab selliseid originaalseid mehi nagu Martti Helde veelgi rohkem, sest pole pikka aega näinud sedavõrd meeldejäävat ja liigutavat draamat kui hetkel kinodes olev "Risttuuled" suudab olla. Tugev rahvusliku identiteedi ja (kodu)igatsuse lugu, mis enda ajaloolises ja inimkäitumise korduvas mustris tundub leierdatud ja kurnatud, kuid reaalsuses on kodumaiselt õrn, tasakaalukalt sentimentaalne ja tõeliselt visuaalne meistriteos. Pikad staatilised stseenid võtavad elu otse filmivaataja silmade ees, kuigi puudub igasugune otsene siduvus ühtseks arusaadavaks looks. Pärt Uusberg on mees, kes oskab luua muusikat, mis läheks hinge ja suures osas töötab film helilooja turjal väga hästi. Kahjuks kohati ülepingutatud emotsionaalsus ning kuivaks muutuv Laura Petersoni kehastatud Erna peale loetud kirjad hakkavad väsitama ning lugu muutub natukene venivaks.

Väikeste vigade taga on peidus imeline ajalooline draama, mida Eesti ja muu maailm hetkel tõeliselt vajab. Praegu on Euroopas tekkinud poliitline situatsioon, kus maailmale on vaja meelde tuletada, mida tähendab väikesele ja kaitsetule riigile agressiivne ja ettearvamatu naaberriik. Praegune domineeriv põlvkond ei tea seda aega ja Nõukogude Liidu holokausti, mis lahutas tuhandeid emasid, tütreid, isasid ja poegi. "Risttuuled" jutustab just ühe sellise perekonna loo, kes keeldus põgenemast lääne poole, lootuses, et neid ei võeta omast kodust ära. Heldur ja Erna ning nende tütar Eliide viiakse kaugele Siberisse, kus Erna kaotab kontakti oma armastatud mehega. Peagi jääb naisele oma mehest ainult meenutus ja mälestused koduõel õitsevast õunapuust, mis muutub filmi fookuspunktiks kui kodu ja armastuse sümbol. Iga paigal seisev stseen on üks moment nende inimeste elust momendil, kui aeg jäi seisma ja aegruum kaotas igasuguse tähenduse.

Kinosaalist lahkudes haaras see film mind rahu ja vaikusega. Enne saalist välja astumist vaatasin korraks ringi ning silmasin, kuidas inimesed pühkisid pisaraid, kuid keegi ei olnud kurb, vaid eestlasele kohaselt stoiliselt lepik ja vaikne, mõtlik tööinimene. Küüditamise lugu ei tõmmanud mind kaugeltki nii tugevalt kui see armastus, mille Erna ja Heldur enda kirjadega ekraanile toovad. Tahan tugevalt kiita lavastaja Helde kirge ja austust iga tardunud stseeni ülesse seadmisel, mis taustal peituva loo ja karakterite ilmete vaikselt lahti harutamisega suutis tekitada minus kerget õõvastust ja kõhedust. Pidevalt pidin kasutama enda fantaasiat, et manada ees ootavaid nurgataguseid sündmuseid. Teos oskab jääda praktiliseks, mis tähendab, et ei raisata aega tarbetule üleseletamisele või liigsetele detailidele, vaid hoitakse selget "pilti" ja kindlat joont. Ambitsioonika filmi kõige võimsam moment on kindlasti Helduri saatust kujutav moment, mis istub minul peas veel nüüdki, üle nädala aja hiljem. Lõpetuseks ütlen, et olen nõus andestama filmile väga palju vigu puhtalt ainult visuaalse lahenduse, julge ettevõtmise ning tõelise Eesti loo eest. Äärmiselt nauditav ja täitev filmielamus.
Ajaloolisele draamale annan hindeks korralikud üheksa punkti. 9/10.

[Kickflick]

Üks geniaalsemad Eesti filme 21. sajandil. Kunstilised ambitsioonid olid filmis väga hästi teostatud ja õnnestunud. Eriti kiita tuleb Martti Helde julgust esimesel korral kohe välja säärase filmiga, mis ei pruugi olla vastuvõetav igale vaatajale, sest nõuab kannatlikust ja kaasamõtlemisvõimet. Kogu visuaalne külg koos Pärt Uusbergi muusikaga annab edasi väga sügavaid emotsioone. Kui mitte Eestis, siis Euroopa filmifestivalidel võiks see film laineid lüüa.