Maani täis

[Rasmus]

Maani täis
Smashed (2012)

James Ponsoldti paljukiidetud draamas teeb teeb Mary Elizabeth Winstead elu rolli rängalt rikkis noore naise Kate Hannah'na.

Kate ja tema mees Charlie (telesarja "Halvale teele" staar Aaron Paul) pole loobunud üliõpilaselust, jätkates õpiaastate ohjeldamatut prassimist, mis aja jooksul üha süveneb. Kui paar suudaks enda vastu vähegi aus olla, saaksid nad kohe aru, et on paadunud alkohoolikud. Kate'i ülemus (Nick Offerman) mõistab seda kohe, kui Kate ilmub tööle pea täis, süda paha. Kate’i ähvardab vallandamine. Algklasside õpetajana peakski ta hoobilt vallandama, kuid ülemus saadab ta selle asemel Anaonüümsetesse Alkohoolikutesse. See on Kate’i esimene samm pikal ja raskel teel kainusse, mida raskendab veelgi Charlie huvipuudus Kate’iga sel teel ühineda.

Ponsoldti teine täispikk on viimaste aastate kiidetumaid ameerika sõltumatuid filme – halastamatu, ilustamata kujutus sõltuvusest, mis püsib Winsteadi kartmatul osatäitmisel. Winstead portreteerib Kate’i üksikasjaliselt ja mitmekülgselt karakteri kogu keerukuses, mõistmata teda sõltuvuse pärast hukka, kuid keeldudes ka karmi reaalsust kuidagi lakeerimast. See on kindlasti üks aasta tugevamaid rolle.

http://2012.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Minu jaoks on Mary Elizabeth Winstead olnud alati kolme asja: a) see kergelt juhmivõitu tips "Death Proof"-ist, kes filmi lõpupoole selle räpaste mõtetega autoüürniku juurde unustatakse, b) see taibukas fotograafialembeline tips "Final Destination 3"-st, kellele umbes 10 korda verd näkku lendab, ja c) John McClane'i tütar. Antud filmis saab teda näha tõsises draamarollis ja dare I say, et tuli sellega hiilgavalt toime. Film ise pole aga kahjuks suurem asi. Üks teine möödundaasta linalugu kujutas alkoholilembuse küüsis olemise tagajärgi ja selle juurde kuuluvaid deemoneid kõvasti paremini ja selleks oli suurepärane "Flight". "Smashed" jääb lihtsalt pinnapealseks. Teemakäsitlus on liiga kergemeelne. Napsutamisest ei proovitagi jätta muljet nagu tõelisest koljatist, kelle mahamurdmine nõuab enamat kui sõnu "OK, nüüd ma enam ei joo", aga võib-olla film siis üritaski kujutada rohkem nii radikaalse otsuse mõjusid abielule a-la "Blue Valentine" stiilis kui alkoholisõltuvuse traagikat ja raskusi sellest võitu saamisel. Either way, see väike lugu sobib pigem näitlemisringis käivate noorukite lavadele kui tõsisesse draamafilmi. Aga jah, nüüd pole Winstead minu jaoks enam a), b) ja c), vaid d) - see noor neiu, kes saab aru, et elab rumalat elu, on teinud rumalaid asju, ja soovib enda (heaolu) nimel muutuda. Hästi tehtud!

[LiveForThis]

Jah, sama siin. Superb rollisooritus Winstead`ilt aga film ise on kesine. Nick Offerman oli kuld ja Aaron Paul väga lahe.

Aga Ralf, tundub, et sa ei ole Scott Pilgrimi näinud, või mis? Sealt see Winstead`i love peale algaski Vist...for me it did.


Film ise 3/5

[Ralf]

Ahjaa, see läks meelest.

[Rasmus]

Minu jaoks pole Winstead juba pikalt Ralfi A, B ega C (kuigi peab tunnistama, et kunagi oli ta minu jaoks see B) ja peale seda filmi ammugi mitte. Võib-olla jäi film tõesti pisut pealiskaudseks ega võetud seda probleemi piisavalt tõsiselt, aga samas võrdleks ma seda näiteks "Intouchablesiga", mis rääkis ka inimestest üsna tõsiste muredega vägagi positiivses varjundis. Nick Offerman (mõtlesin, kus ma teda näinud olen, aga nüüd meenus Leveli avatar) oli hilaar.

7/10