Pilveatlas

[Soprano]

Pilveatlas
Cloud Atlas (2012)

Tunnustatud filmitegijate, Lana Wachowski, Tom Tykweri ja Andy Wachowski võimas ja inspireeriv draama "Pilveatlas" uurib seda, kuidas üksikelude teod ja nende tagajärjed mõjutavad üksteist läbi mineviku, oleviku ja tuleviku.

Selles loos põimuvad omavahel dramaatiliselt märul, müsteerium ja romantika, kui üks hing vormitakse tapjast kangelaseks ning vaid üks heategu kandub üle sajandite edasi, et ärgitada revolutsiooni kauges tulevikus.

Tähtederohket rahvusvahelist osatäitjate seltskonda juhivad Oscari-võitjad Tom Hanks ("Philadelphia", "Forrest Gump") ja Halle Berry ("Koletise ball"). Neile sekundeerivad Oscari-võitja Jim Broadbent, Hugo Weaving, Jim Sturgess, Doona Bae, Ben Whishaw, James D’Arcy, Xun Zhou, Keith David, David Gyasi, Oscari-võitja Susan Sarandon ja Hugh Grant. Iga osatäitja esineb mitmes rollis ning lugu liigub ajas ringi.

Filmi kohandasid kinolinale ja lavastasid Lana Wachowski, Tom Tykwer ja Andy Wachowski. Wachowskite eelmine tiimitöö stsenaristide ja lavastajatena oli revolutsiooniline "Matrix"i triloogia. Tom Tykwer võitis Spiriti auhinna ja kandideeris BAFTA-le filmi "Lola jooks" lavastaja ja stsenaristina. Hiljem on tema lavastajakäe alt tulnud mitmeid auhindu võitnud "Parfüüm: Ühe mõrva lugu".

Film põhineb David Mitchell'i samanimelisel ulmeromaanil.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Gang-pae]

Raamatut pole lugenud, aga paistab liigagi ambitsioonikas olevat. Mitu kokka ühes köögis head rooga ei tee...
Samas Mr. Nobody, mis erinevad liine ja žanreid oma vahel põimib, töötas, nii et see on võimalik, aga kas Wachowskid (formerly known as brothers) peal aastaid ebaõnnestumisi suudavad millegi heaga tagasi tulla? Eks näeb.

Trailer:
http://www.youtube.com/watch?v=hWnAqFyaQ5s

[uLtImAtEcRiTiC]

Esimene emotsioon.

Ilmselt umbes poole filmi pealt mõtlesin, et "oi, ei venigi üldse, meeldiv üllatus." Aga siis tuli veel ja veel ja veel...

lõpuks sai siiski läbi. Jah, kõik tegid palju rolle, mõnest ei saanud (hea grimmi tõttu) esmapilgul arugi ja üldiselt oli tegelaste iseloomujooni hästi järgitud ja see kõik on tore. Avatar-like visuals ja paar korralikku nalja lisaks. Aga sellega asi piirdus. Tulemuseks enamasti igav, liiga pikk ning vähese seostatusega ja üleliigsete tegelastega laialivalguv kollaaž, kus pikapeale isegi Tom Hanks kopa ette viskas. Olgu siinkohal märgitud, et tema Dermot Hoggins oli tervest filmist minu lemmiktegelane. Jäin midagi enamat ootama, mida kahjuks ei pakutud.

Emotsiooni pealt 4/10, muidu võib ehk punkti võrra kõrgemast hindest rääkida.

[Zinera]

8/10

Ei osanud midagi nii head oodatagi, kõik see müstilisus ja mitmed erinevad elud läbi sajandite olid kokku pandud just selles õiges võtmes, mis pani filmi pingsalt jälgima ning jättis ruumi ka iseseisvaks mõtlemiseks. Kaks tulevikus aset leidvat lugu võib-olla oleks need, mille kallal norida, sest tekkisid sellised küsimuste kohad, millele vastust ei tulnudki, ja seda mitte heas võtmed, vaid pigem sisuliste eksimuste tõttu. Iga kord erinevad elud, keerdkäigud ja lõpud, iga järgneva ukse taga kas midagi head ja midagi halba. Visuaalse osa poole pealt samuti hästi tehtud, ka muusika meeldis.
Üldises plaanis võiks nuriseda Halle Berry kallal, võib-olla seetõttu, et ta minu jaoks näitlejana eriti sümpaatne ei ole või jäi lihtsalt teiste varju, kes teab, kuid eks igas filmis on oma must lammas. Hugo Weaving see-eest oli lemmikuks läbi mitmete erinevate osade, igakord erinev ja sobis oma rollidesse laitmatult.

Spoiler :

Uus Seoulis toimuv oli algselt kõik tore, selline imelik lugu tulevikust, mis omas parajat põnevust, siis aga see imelik kuuliderahe eest põgenemine, mis juba rääkis rohkem üli-inimestest, nii väga ei meeldinud. Kuid kõik see marionettnuku elu, sööd endasuguseid ja lased endaga kõik teha, lõpuks arened ja saad prohvetiks, võiks juba eraldi filmina olla.
Päästmise lugu sel ajal, kui Maa juba oma elanikke natukene tapab, tsivilisatsioon vs maakad vs metslased, oli väga hea. Tuleviku otsingud tulevikus, kus Püha Jüri ja ennustajad, Jumal, teed juhatavad pärast kõike minevikus juhtunud iseseisvust. Siiski jäi selgusetuks, mis arenenud inimesed ei aidanud inimsööjatega, samuti, kuidas Halle Berry kuskile mäetippu ilma teejuhita ei saa minna, ise omades päris võimsat tehnoloogiat.
Homoarmastus oli kergelt nagu piinatud geeniuse temaatika: ei saa koos olla armastusega, ideed varastatakse ning lõpuks, olles loominguga valmis, tapad ennast ära, et lahkuda olles sooritanud oma parima. "Pilveatlase sekstett" iseenesest on hea pala, film ilma selle loomise-loota oleks ebamõistlik.
Ori ja laev ning vastastikune elude päästmine nii südamelähedane ei olnud, samas hästi tehtud, alguses kiidavad laua ääres orjuse teemat ja pärast ühte rasket reisi toimub kardinaalne muutus täitesti teises suunas...
Kirjastaja lugu oli rohkem "vanainimeste seiklused Inglismaal", mis oli kerge komöödia vahelduseks tõsistele teemadele. Hugo Weavingu parim roll, never ei oleks aru saanud, et ta see kuri õde vanadekodus oli.
Lõpuks ka ajakirjanik, kes tahtis liialt teada. Kahju, et Sixsmith nii ruttu surma sai, samas siit läks hea taga-ajamine kohe lahti ka. Tom Hanksi võib-olla sümpaatseim otsatäitmine, imelik teadlane, kes tundis Berry'ga lähendust, mõtles isegi armastusele, kuid selles elus kahjuks õnneks ei läinud. Lõpuks aga õnneks said koos olla koos karja lastega võõral planeedil, mis oli siis nende õnnelik lõpp mingis muus ajas ja teises elus.

[JazZ-]

Ulti soojal soovitusel sai ka film ära nähtud, kuigi pea kolmetunnine kestus oli esmalt pisut hirmutav, kuna see ületab päris massiivselt mu tavapärase 90-minutilise limiidi. Ma ei tea, kas siin mängib rolli tõsiasi, et PÖFF'il nähtud Warriors of the Rainbow, mis pikkuse poolest mahtus umbes samadesse raamidesse, aga mille sisu oleks vabalt 5 minuti sisse ära paigutada võinud, ilma, et ükski oluline detail kaduma oleks läinud, on mu korralikult välja karastanud või mingi muu salapärane lisafaktor, aga Cloud Atlast vaadates ei hakanud peaaegu kordagi igav. Veelgi enam - pärast esimest poolt tundi olin ma juba täiesti ära unustanud, kui vihane ma oma kõrvalistujate peale olin, sest nad olid mingil põhjusel otsustanud, et ei taha võõraste inimeste kõrval istuda ja oma tegelikest kohtadest ühe koha võrra edasi liikunud. Mis tähendas, et ma pidin enda niigi suhteliselt ääres olevast kohast veel äärepoole istuma. Aga nagu viisakale eestlasele kohane ei kavatsenud ma loomulikult enda frustratsioonist naabritele ka kuidagi märku anda.

Erinevate teemaliinide paljusus oli minu arvates just hea - kõik said täpselt parasjagu aega, et oma lood kuuldavaks teha, aga samas polnud filmi pikkuse täis saamiseks (või mõneks muuks rumaluseks) tarvis nende sisse ebavajalikke venivaid lisaliine põimima hakata. Eraldi filmina oleks näiteks "Pilveatlase" loomislugu puudutavas segemendis kindlasti juures olnud üks ülbe saksa aktsendiga pianist, kes Ben Whishaw tegelast järjepidevalt klaverimänguvõistlustes üle trumpab, range ja nõudlik isa, kelle heakskiidu poole noor protagnist terve elu püüelnud on ja terava sõnakasutusega, kuid mõistev ülemteener. Ja hulganisti reetmist!

Igatahes mõnus ja huvitav viis ulme, komöödia, draama ja seikluse kokku sidumiseks, ilma, et need omavahel ilmtingimata üldse kokkugi puutuks. Kõige huvitavam oli vast asiaatide seiklusi jälgida ning tegelikult meeldis mulle ka Pilveatlase seksteti sünnilugu ja mingil määral ka Ewingi ja neegrist orjapoisi sõprus (ah olgem ausad, see viimane on täpselt nagu Intouchables, aga ei pruugi massidele nii laialdaselt peale minna, sest keegi pole ratastoolis ja prantsuse keele puudumise tõttu jääb ka eksootikast puudu) + muidugi kirjastajahärra teemaliin, mis nagu Zinera juba mainis, mõnusat comic relief'i pakkus. Kõige igavam seevastu oli jälle džunglis toimuv - ja selles süüdistaks ma taaskord ainult Warriors of the Rainbow'd, millest ma oma pärismaalaste metsas keksimise kvoodi üsna pikaks ajaks täis sain.

Lisaks oli ühtede ja samade näitlejate täiesti erinevatesse rollidesse paigutamine huvitav nõks ja nagu eelnevalt mainitud, olid mõned nii kavalalt ära maskeeritud, et suutsin nad alles filmi lõpupoole ära tuvastada (nagu asiaadist Jim Strugess) ning mõningate isiksuse paljastasid alles lõputiitrid (soovitan kindlasti mitte kohe saalist välja joosta vaid need ära oodata!). Peale selle on see integreeritud "Guess who?" mäng omamoodi põnev lisaajaviide.

Kõige rohkem häiris filmi juures, et "Our lives are not our own..." tsitaadist võeti kõik, mis vähegi võtta andis nagu "Väiksest printsist" lõpukirjandites - iseenesest hea lausetekogum, aga umbes neljandal tsiteerimiskorral kaotab see juba suure osa oma võlust.

Kui nüüd järele mõelda, siis Love Actually kannab osaliselt sama ideed - kuidas täiesti erinevad inimesed omavahel seotud on-, aga seal ei tundu see pooltki nii sügav, sest Bill Nighty laulab, kuidas ta enda varvastes jõule tunneb, mitte ei ürita vannis enesetappu sooritada. Lisaks olen ma üsna kindel, et vähemalt pooled 0ll'i filmimängu lugudest on mingid Pilveatlase seksteti sõsarlood - sest Halle Berry treileri alguses edasi antud sõnad + emotsioon on täpselt see, mida ma neid lugusid kuulates tundsin. (Kes treilerit vaadata ei viitsi: "But I know it... I know I know it.")

+ Ben Whishaw mängib küll vist igal pool 19.-20. sajandi loomeinimesest ja/või homoseksuaali.



"Can you say... 'fierce'?" vs. "Keats. John Keats." vs. midagi, mis näeb välja nagu minu laud enne mat. analüüsi kontrolltööd, aga olen kindel, et siin on siiski tegu millegi palju loomingulisemaga kui integraalide arvutamine.

Tahaks filmi tegelikult uuesti näha, aga kardan natuke, et teine vaatamiskord võib esialgset emotsiooni rikkuda.
Igatahes oli Cloud Altases piisavas koguses filosoofiat, huumorit, sci-fi'd ja (mis kõige tähtsam: ) ilusaid poisse, et 9/10 hinne välja teenida (ja behold - tegu oli üle väga pika aja esimese korraga, kui koguni 10/10't kaalusin).

[RockabillySarin]

9/10

http://www.youtube.com/watch?v=ZnG5zbg8NoM - CLOUD ATLAS Press Conference | Festival 2012

[TheGoodTheBadTheUgly]

See film oli tõepoolest fantastiline.
Story +
Editing +(väga hästi, vanas ajas, uues ajas, väga hea ajastus)
Muusika +
Näitlejad(väga meeldis see ,et näidlejad olid kõik samad, aga igas ajas olid nad erinevates rollides).

Film ei veninud, ega olnud liiga pikk.
South Pacific(1849) - Ajalugu
Cambridge(1936) - Muusika, ja elu ühest mehe elust
San Francisco(1973) - Action
United Kingdom(2012) - Komöödia
Neo Seoul(2144) - Action
The Hawaiian Islands on post-apocalyptic Earth(2321) - Huvitav, natukene actionit, natukene midagi muud.

Nagu näha, kes filmi sisust aru ei saanud, neile see film ei meeldinud.

"Everything Is Connected" 9.5/10


Üks huvitav pilt > http://postimage.org/image/dm4rhxq4p/

[DaydreamDiamond]

nr 1. selle aasta kinos nähtud film minu raamatus praeguse seisuga (TDKR on eraldi päiksepoolses toakeses ja teda ei puutu keegi). Aga jah, ei oleks osanud unes ka oodata sellist filmi. Uskumatult hea meel Wachowski ja Tykwer'i üle. Loodan väga, et nad oma tegemistega vähemalt nulli tulevad.
tõesti ei viitsi plusse ja miinuseid välja kirjutada ning vaevalt, et need kedagi huvitavadki. Aga kuna tegu ei ole blockbusteriga jms. siis panen positiivse märke siia kirja. Ehk see kunagi innustab kedagi teist veel seda filmi vaadata ja saab järjekordseks piisakeseks ookeanis.

[Dream]

Korralik ühepajatoit - nagu Jaz juba jutustas - erinevad ajastud, erinevad filmižanrid, erinevad lähenemised. Ja täpselt nagu ühepajatoidu puhul ei oska ma otsustada, kas see maitseb mulle või mitte, ei suuda ma Pilveatlase kohta ühtset otsust langetada.

Pea kolm tundi filmi läks väga kiirelt, igav ei hakanud, visuaalrõõmu jätkus, samuti mõnusat (pseudo)filosoofiat, mis mulle kogemata kombel kangesti peale läheb. Samas, ma ei teagi miks, aga jäi puudu see trigger, et antud filmi enda jaoks üheks aasta parimaks või koguni isiklikuks lemmikuks kuulutada. Minu jaoks läheb Pilveatlas samasse kategooriasse Benjamin Buttoniga - igati vägev ja selgelt tugev film, aga peale esmakordset vaatamist ei ole kordagi tekkinud tahtmist uuesti näha.

Järgmise Avatariga otseselt tegu ei ole, aga Pilveatlas on sellegipoolest rohkem kinosvaatamise film. Siinkohal tahaks tunnustada subtiitrite tõlkijat, kes oli väga mõnusalt suutnud ühe keskse storyline-i väljamõeldud(?) murrakut tõlkida ja eestistada. Kindlasti ei olnud see kerge töö ning tulemus sai väga hea.

Muusikast rääkides, Pilveatlase sekstett mulle nii väga ei meeldinudki. Võib-olla tundsingi puudust just soundtrackist, mis oleks minu maitsele ja seeläbi ka õigele meeleolusagedusele viinud.

Hinne tüürib 8/10 poole. Objektiivselt vaadates suurejooneline ja kahtlemata tõuseb teiste seast esile, aga isiklikult suurt emotsiooni ei tekitanud.

[Cochrane]

Võttes arvesse, et film meeldis, et ma ei saanud lihtsalt õlakehitusega mingit suvalist hinnet anda ja et ma tahan seda edaspidi kindlasti veel korra üle vaadata, on kõrgem hinne ära teenitud.
8/10

[lostinthemist]

Naljakas, ma nägin täna öösel unes, et Ultimatecritic andis sellele filmile 9/10, siis hiljem langetas hinde 7/10 peale.
Pärast üles ärkamist tulin foorumisse kontrollima, mis hinde ikkagi pani siis.

[0ll]

Minu arvates ei tulnud filmi kokku. Sain suurtele teemadale ja loodetavasti ka väiksematele vihjetele pihta, aga ma ei taipa, miks selliselt üles ehitatud filmi heaks peetakse. Ükski lugu ei pakkunud ühtegi üllatust. Formaadist tulenevalt jäid kõik jupid kuidagi pealiskaudseks ja ega sellise hüplemisega mingeid eriti sügavaid lugusid rääkida ei saakski - ka terasemad vaatajad kaotaks järje.
Peale vaatamist taipasin, et nägin juba treileris ära kõik filmi ideed ja sain kätte kõik emotsioonid (no võib-olla üks teatud vannistseen lisas midagi). Uuesti, et mõte segaseks ei jääks: siin ei ole tegemist selle üsna sageli esineva nähtusega, kus treiler on parem kui film. "Pilveatlase" puhul ongi treiler kogu (3-tunnine) film. Ja nii ei tohiks see kindlasti olla

4/10

[Forzelius]

Jeesh, polnud just parim. Mõttetult "suur" film.

5/10

[Ralf]

Ma tõesti lootsin, et avaldab kuidagi muljet või annab natukenegi mõtteainet, aga tutkit. Filmist oli ehk 15 minutit möödunud, kui juba omi mõtteid mõlgutasin ja nende juurde jäin lõputiitrite rullumiseni. Lihtsalt ei suutnud see film kuidagi mu tähelepanu võita. Lood oleks võinud vähem segamini olla, liiga tohuvabohu oli kogu see krempel. Kas "Pulp Fiction" oleks nii hea film, kui me oleksime näinud kolmeminutiste juppide kaupa Butchi ja Winston Wolfi lugusid lahti hargnemas? Nope. Ühesõnaga oleks võinud kauem püsida ühes ajas ja siis teise juurde liikuda. Vähemalt arvan, et see on see, mis takistas filmi nautimast. Ja vähe sellest, et ma ei nautinud - mulle kohe üldse ei meeldinud see film. Kui mulle antaks valida, kas vaadata 10 korda "Elupuud" uuesti või 1 korra "Cloud Atlast", siis otsustaksin esimese variandi kasuks.

[Spellbound]

"Cloud Atlas" on film kui sümfoonia. Kohati ebatäiuslik, mõneti perfektne ja vahel lihtsalt suurepärane emotsioonide ja filmikunsti parimate külgede segapudru.

Korraga on sisse toodud väga palju osi, mis ühel hetkel lihtsalt ei haaku enam ja ei olegi enam osa suurest sümfooniast, kuid mingi võlu, mingi noot või meloodia on siiski olemas, mis muudab filmi siiski talutavaks, vaadatavaks ja kohati isegi väga nauditavaks tervikuks.

Kaugeltki mitte täiuslik film. Kiiduväärt ambitsioonikus teha midagi täiesti uut Hollika mõistes (olgugi et raha saamine oli suur probleem ja mõnes mõttes polegi tegu "Hollika" filmiga) loob väga võimsa kunstilise ja filmitehnilise taseme, mis näeb nii hea välja, et tekib "that`s why I love movies" tunne.
Ambitsioonikus aga lammutab lugusid ja nende esitatud mõtteid armutult, mistõttu vajuvad lood kokku ja ei teki samasugust eepilist tunnetust nagu kõikide teiste osiste puhul.

Tuleviku ja veelgi kaugema tuleviku lood olid muidugi minu isiklikud lemmikud, aga kui mõelda, et filmi eesmärk oli siiski ehitada kõikidest lugudest üks lugu, mis koosneks paljudest teistest, siis vähemalt minu vaatamiskogemuse järgi see ei õnnestunud. Selleks oli film isegi liiga lühike. Võib-olla oleks aidanud kaheks osaks jaotamine? Ma ei kujuta ette kui pikk võis olla algupärane film. 4 tundi? Sain aru, mis oli eesmärk ja mõte, kuid loo jutustamise viis ise seda väga ei toetanud, vaid need "a nad tahtsid teha seda" mõtted tekkisid hiljem pärast filmi vaatamist.

Kaugeltki mitte halb film, aga mitte ka päris õnnestunud. Sellist filmi samasugust ei ole. "Holy Motors" ehk? Euroopalik vaste läänemaailma kinole ja palju terviklikum.
Kuigi esitatud teemad armastusest, andestusest ja tulevikku vaatamisest on alati olulised, olid nad filmi suhtes siiski liiga suurte üldistuste ja klišeede meelevallas. Mõnel puhul töötas, aga vahel jälle mitte. Arusaadav. 2h ja 45miniga ei saakski neid rohkem süvendada.

Kunstiline tase, režissööride suunataju, montaaž, visuaal ja muusikaline osa nii OST-ina kui ka sisulisena lõi mastaabilt absoluutselt võimsa terviku. Sellise terviku, mida sai nautida, kuid lugu (nende jaotus, arendamine ja seostatus) vajas siiski pikemat kestvusaega ja vähem üldistusi.

7/10