Lootusetult pikk kihlus

[uLtImAtEcRiTiC]

Lootusetult pikk kihlus
The Five-Year Engagement (2012)

Romantiline komöödia, mis kaardistab kihlunud paari tõusud ja mõõnad. Aasta pärast kohtumist teeb Tom (Jason Segel) oma kallimale, Violetile (Emily Blunt), abieluettepaneku, kuid ettenägematud asjaolud üha kuhjuvad ning kauaoodatud pidupäev ei paistagi kätte jõudvat.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ronet]

Alison Brie ja Emily Blunt + lahe säga Ifans? Seda tahan küll näha!

[Ralf]

Väga tore. Näitlejad on rollidesse valitud väga õnnestunult. Peamiselt seepärast, et Jason Segel ja Emily Blunt ei ole sellist tüüpi piltilusad staarid, kellele Maxim ja sarnased väljaanded oleksid nõus hingehindasid plekkima, et nende nägu mõne trükise peale saada - ilusad on nad mõlemad, jah, aga rohkem tavalist moodi ilusad, kellesarnastest isegi vahel tänaval mööda jalutad. "Friends with Benefits"-i jt romantiliste komöödiate suur puudus on minu silmis, et peaosatäitjateks on põhimõtteliselt modellid, keda oledki harjunud just filmides nägema ning see kipub loo credibilityt pahatihti vähendama. Pikkus ei osutu üldse häirivaks, sarnaselt "Funny People"-ile aitabki 120+ min runtime pääseda filmil olukorrast, kus ta võib üürikusest tingitult jätta sitcomiepisoodi mulje; suhtes esinevaid probleeme käsitletakse tarmukalt ja tasakaalukalt ning täiskasvanulikkusega, ilma labasustesse laskumata. Ei püüta vägisi huumorit kurku toppida, tegu on pigem draamaga. Mõni koht ajas siiski südamest naerma, eriti Chewbacca kommentaar ja sünnipäeva puhul saadetud video.

[uLtImAtEcRiTiC]

Pidavat olema romantiline komöödia, aga vähemalt minu jaoks on ligi veerand, kui mitte pool, filmist pigem draamalaadne - ja see pole sugugi halb. Aga ka komöödiapool ei jää varju, leidus vägagi palju humoorikaid seike, kui mitte "haha" kohti, erilised kiitused selle eest Alison Brie'le, aga ka Segel jätkab omale iseloomuliku hooga. 124 minutit on sellisele filmile üsna pikk aeg, aga tülpimust vaatamata sellele ei teki. Tegelased on hästi arendatud ning vaatajana suutsin neile kaasa elada (ei juhtu mitte iga kord). Teistest sarnastest eristab just down to earth lähenemine, kus midagi liigselt ei ilustata.

7/10

[Zinera]

6/10
Film sellest, mida tehakse armastuse nimel, aga vahel lihtsalt ei lähe kõik päris plaanitult. Huvitav sisu ning hästi teostatud idee. Samas võib-olla jäi minu puhul kergelt puudu üllatus-momentidest ja kuigi ei tundunud väga pikk film, siis mõne stseeni puhul minutit ikkagi venisid.

Spoiler :

Siiani on meeles Tom´i "maastumine", nö kõik hirved igalpoole ja IQ meeletu langus...naljakas, kuigi natukene kurb ka naise pärast, kes seal hiilgavat karjääri oma rindade toel tegi.
See parim sõber oli ka nii ego ikka, ja muidugi Violeti õde, kes äärmuslikult kohe voodisse läks, abiellus ja lapse sai. Annie ikkagi

[Pixie]

Naljakad kohad vaheldusid mitte kõige paremini õnnestunud vaimukustega, õnneks oli esimest natuke rohkem. Positiivselt üllatasid Tom'i sõber (nimi ei tule meelde) ja Suzie. Olin valmis nende kohutavaks stereotüüpsuseks, aga kuidagi jäi see tulemata. Üldse oli filmi parim koht Suzie kõne kihluspeol. Lõpp oli ka päris kena. Üldiselt natuke parem kui keskmine romkom, aga mitte oluliselt. 7/10

[LiveForThis]

Filmi lõppedes mõtlesin, et kuidas selline film siis ühtäkki nii tugevate karakterite ja stsenaariumite osaliseks sai, et üle kahe tunnise kestvusaja nii tarmukalt ja kütkestavalt vastu pidas. Lausa üllatav, et pealtnäha nagu väga tavalisele loole suudeti kahe tunni ja nelja minuti jooksul luua niivõrd tasakaalukas tempo ja suurepäraselt väljatöötatud tegelased. Filmi suurimaks plussiks oli just nimelt omanäoline loo struktuur, milles asetati igale eraldiseisvale segmendile ohtralt aega. Kogu aeg kulus muidugi muhedatele näitlejatöödele, intelligentsele ja realistlikku arutelu esile kutsuva loo arengule ning elulise ja kohati ka väheke ülevõimendatud huumoriprismale.

Oma pikkuse ja suhte eri etappide pikaldaste rõhuasetuste tõttu oli filmil kogu aeg suur tõenäosus kokku kukkuda. Õnneks oli kogu pikaks ja põhjalikuks venitatud kolm akti täidetud elevust tekitavate keerdkäikude, tegelaste ja nüanssidega. Filmi kõige olulisem ja vat et kõige põnevam etapp Michiganis suutis ikka liialt pikale venida. Aga see oleks ka ainuke kriitikanool selle Hollywoodi klišeedest välja hüpanud romantilise dramedy kohta. Viimasel ajal on päris tihti ette tulnud komöödiaid, mis püüavad konventsionaalsusest paremad olla, aga lõppude lõpuks vajub originaalne idee või paeluv stilistika ikka täpselt samasse sohu, millest püüdis nii väga eemale sõuda.

"The Five Year Engagement" suudab olla originaalselt ebaoriginaalne (he he ) tänu paeluvalt ja eluliselt kirjutatud tegelastele ja stsenaariumile, mis üle pika aja sarnanevad reaalsusele, mitte Hollywoodi filmireaalsusele, kuhu kuuluvad liiga ilusad, vigased, naiivsed ja olematu loogikaga tegelased.

Ahjaa 1, lõpp oligi siis arvatavasti pihtas põhjas viide liigselt õndsate ja tobetade USA mainstream komöödiatele, kus taolised sündmused vaimustust ei tekita. Siin aga küll.

8/10 - Võimalik, et selle aasta üks parimaid USA peavoolu komöödiaid.

Ahjaa 2, pärast filmi sain loomulikult aru, et miks see nii hea on. Filmi lavastajaks ju suurepärase "Forgetting Sarah Marshalli" eest vastutanud Nicholas Stoller ja stsenaariumi kirjutas ta koos Jason Segeliga. Sama meeskond töötas ka teistkordselt igati vingelt.

Ahjaa 3, tegelikult on päris naljakas jälgida, kuidas taolised komöödiad esindavad pigem ehtsavõitu elulist draamat, kui aastate jooksul USA komöödiatesse sisse juurdunud tobedaid stereotüüpe, absurdset situatsioonikomöödiat ja lausrumalaid tegelasi, kes loo lõpuks targemaks saavad. Antud filmi puhul on tegelased täiesti normaalsed inimesed omas täiesti normaalses elemendis. Puudub isegi vajadus kedagi idioodiks värvida nagu tavaliselt. Ehk seetõttu filmi mõningad üle võlli aetud humoorikad segmendid niivõrd tervislikult töötasidki.

Mingis mõttes nagu tagasiminek juurteni.